(Enn Nõu)
Jaga:     
Eesti Naine

Sünnipäevalaps Helga Nõu: „Minu sünd tuli „maruliselt”: marutõbine kass hammustas ema,”

meenutas kirjanik Helga Nõu Eesti Naise kvartalilisa Elu Lood kevadnumbris 2014. aastal. Siinne intervjuu ilmub lühendatult.

„Ema pidi sõitma Tartusse, et saada kolm nädalat järjest marutõvevastaseid süste. Siis kasutasin juhust ja sündisin.
Mäletama hakkan alles Tallinna-aega, kui olin juba nelja-aastane ja isa sai metsainspektoriks metsade peavalitsuses. Mäletan mänguasju ja Kadrioru musti luiki. Seitsmeaastasena, sakslaste ajal, kolisime Pärnusse. Sealt on meeles toredaid asju nagu sõbrad ja supelrand, koledaid asju nagu sõda ja pommitamine – pidime öösel varjendisse jooksma. Meeles on ka kõik tehtud koerused ja lollused. Koolist ja õppimisest seevastu ei mäleta ma mitte midagi. Ometi käisin seal 5. algkoolis kaks aastat.

Millised iseloomujooned ja omadused pärisid vanemailt?

Ma ei ole eriti oma vanemate moodi. Nad mõlemad olid väga energilised, töökad, kokkuhoidlikud ja praktilised, armastasid aiatööd. Mina olen aeglane, laisk, unistaja ja püüan aiatöö eest põgeneda. Ma ei pane rõhku raha teenimisele ega raha kulutamisele, ei käi kunagi šoppamas. Kulutan palju aega ja jõudu loovale tegevusele ning muule, mis mulle meeldib, aga lükkan edasi näiteks igapäevase koristamise. Muidugi olen ma pärinud isalt kunstiande ja õppinud emalt käsitööd. Olenkudunud meeletult palju kampsuneid. Isa oli küll ka idealist...

Ennuga abielludes olid 23aastane. Kui pikk ja sirge oli tee tutvumisest abieluni?

Seda teed võib rohkem võrrelda liumäega, et kui otsa peale sain, siis enam pidamist ei olnud... Tegelikult olime naljakas paar ja saime kokku naljakal viisil – eksituse läbi. Sügisel 1956 oli Stockholmis Eesti õhtugümnaasiumi pidu tantsuga. Olin üksi ja oleksin väga soovinud endale kavaleri. Olin lõpuks tantsimise ära õppinud – vend õpetas kodus köögis.
Enn sõitis Uppsalast Stockholmi, et otsida endale eesti naist. Me ei tundnud teineteist ja suure saali seinte ääres oli kahekordne ring tantsuhuvilisi naisi. Enn valis välja ühe endise tuttava neiu ja kummardas sügavalt, et teda tantsima paluda. Sel silmapilgul tuli aga kõrvalt teine noormees ja tõmbas tüdruku tantsima, nii et kui Enn pea tõstis, oli tüdruk läinud, aga tema taga seisin mina...
Arvasin muidugi, et ta kutsub mind tantsima. Sel õhtul me teistega enam ei tantsinudki – nii hoogu sattusime vaidlusega Ungari ülestõusust, mis toimus just nendel päevadel. Hiljem saatis Enn mu jaama ja me hakkasime kirju vahetama. Pärast kolme kohtumist ja kahte kuud esimesest tantsuõhtust tegi ta ettepaneku abielluda. Ma oleksin tahtnud otsustamist edasi lükata, et teda rohkem tundma õppida, aga sain aru – tema iseloom on selline, et kas kohe ja kõik või mitte kunagi. Nii kihlusime ja aasta hiljem abiellusime.

Su esimene raamat ilmus samal, 1965. aastal, kui sündis su kolmas laps. Ütlesid kord, et kirjutamise üheks ajendiks oli vaimne igavus lastega kodus olles. Kuidas leidsid laste kõrvalt aega loominguks?

Niisama äge kui Enn oli armastuses, oli ta ka poliitikas ja Eestisse suhtumises. Tema lükkas mind takka, kuna pidas eesti keele vabaduses kirjutatud sõna „vabadusvõitluseks”. Ta lubas, et õhtul, kui lapsed magama pandud, koristab ja peseb ise nõud, kui mina kirjutan.

Olete mõlemad Ennuga säravalt vaimukad ja rõõmsameelsed. Kust see tuleb, kuidas seda alles hoida?

On ehk natuke hoiaku küsimus. Eestis jäädakse vanaks enneaegu. Vanaprouad, vanamemmed, vanurid – miks pannakse inimestele selline silt külge? Siis nad tõmbuvadki küüru ja arvavad, et on ka vaimselt vanad. Naised, pearätik lõua alt kinni ja lohmakalt riides, ongi vanamutid.

Me ei tunne endid vanadena. Oleme lihtsalt need, kes oleme. Rootsis ei panda vanaduse silti külge. Meil on muidugi elus õnne olnud, meil on kolm last ja kuus lapselast, oleme saanud raamatuid kirjutada ja oleme saanud tagasi oma kodumaa, millest unistasime aastakümneid.

Veedame nüüd osa aastast Eestis ja võime rahul olla. Eestis on palju kibestumist, mis kulutab inimesi.
Teiseks on meil tervis hea, me ei joo ega suitseta. Alkoholi toimel vananeb aju kiiremini. Võtame hommikul vitamiinitableti ja kalaõlikapsli, peale selle sunnime end iga päev liikuma, jalutama või rattaga sõitma.

Samas ei väsi te üksteise kallal aasimast...

Ei, oleme väga erinevad ja kuidagi peab seda välja elama, aga naljaga pooleks! Siis teine annab vastu ja oleme tasa. Hullem oleks vaikida ja kõik vastuolud ja „ülekohtud” endasse koguda.

Üks õnnelikumaid aegu oli siis, kui oma Tallinnakodu tagasi said. Milline on teie suhe Rootsi- ja Eestikodusse?

See oli tõesti nagu uskumata õnn – üldse, et Eesti jälle iseseisvaks sai! Tagatipuks, et sain tagasi oma vanemate korteri Tallinnas! Ei osanudki arvata, et mul oli midagi „tagasi saada”. Siis aga kuulutati lehes, et endine korteriühistu otsib pärijaid. Asjaajamine oli keeruline, aga lõpuks ostsime sundüürniku välja ja ta sai linnalt teise korteri asemele. Aastal 2000 astusin üle oma endise koduläve. Nüüd on meil kaks kodu. Rootsis Uppsalas on argipäevakodu, kuhu kuuluvad 56 aasta jooksul kogutud musttuhat asja, aga ka suur raamatukogu ja Ennu arhiivid, mis Eesti-kodusse ei mahuks. Ta küll püüab neid järk-järgult Eestisse tuua. Rootsis elavad ka meie kolm last oma peredega ja kokku kuus lapselast, viis poissi ja üks tüdruk.
Eesti-kodu on meie põnevam kodu, mitte „pühapäevakodu”, sest seal pole palju aega puhata. Seal on meie kultuurielu ja kultuurisõbrad, kõik üritused ja kohtumised, aga ka asjaajamised seotud meie raamatutega.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid