Marju Länik (Kristjan Lepp)
Jaga:     
Kullafond

Sünnipäevalaps Marju Länik: “Oleks meil siis olnud stabiilne riik, rääkimata emapalgast nagu praegu, oleks ka minul laps või lapsed.”

Lugu ilmus Eesti Naise 2009. aasta aprillinumbris.

Enamik laulja Marju Läniku senise elu täiuslikke hetki on möödunud laval - kui tema ja publiku särisevast sidemest saab vastastikune nauditav energiavahetus.

Selles hapras naises on peidus uskumatu tahe ja visadus: ta on valmis pingutama, et tulemus saaks võimalikult täiuslik. Olgu siis tegemist laulusõnadega, mida ta mõnikord üha uuesti laseb ümber teha. Või oma lavavälimusega, mille stiil ja meik tuleb ta enda nõudliku käe alt. Ning ülikooli läks Marju uuesti 43aastasena!

TUNNETE KEEL

Tundeseisund on oluline, ütleb Marju. “Iga raamat alati ei sobi, ka mitte film. Muusikaga on lihtsam. Aga – imelik, et nii ütlen – kõige parem muusika on vaikus. Ja muidugi looduse hääled, nendeta ma ei saa. Tuleb leida õige hetk kuulamiseks, lugemiseks, vaatamiseks.”

... ja kohtumisteks?

Marju noogutab. Kellele poleks tuttav olukord, kus enne olulist kohtumist kipub kõik vägisi untsu minema. Tuju kisub kehvaks, päike varjub pilve taha... Ent tuleb Marju puhul kohe uuesti välja. “Pole mõtet ennast kiruda,” leiab lauljatar. “Mõtlen takistused enda jaoks heaks! Saatus on pannud mind proovile, kas suudan need ületada? Hoiame üksteist, aga ka ennast tuleb hoida. Seda ei tee meie eest mitte keegi teine! Oli aeg, mil ma end niimoodi säästa ei osanud, vaid elasin liiga palju kõike läbi.”

PÄIKESEMAA

Marju tunneb, et loodusel on kunstiga võrreldav vägi: “Roheluses kasvamine on andnud tasakaalutunnet ja aidanud hinge avatuna hoida.”

Kümmekond aastat tagasi valis ta elupaigaks Nõmme, mille vaigulõhnalistes parkides hüplevad oravad, ekslevad rebased, lendlevad säutsuvad tiivulised. “Ei möödu päevagi, kus ma looduses ei kõnniks,” kinnitab Marju. “See annab hingerahu. Kui ma pole värske õhu annust kätte saanud, ei taha õhtul uni tulla.”

Tema lapsepõlvekodu aias kandsid sõstrapõõsad erkpunaseid marjakeesid, õitsesid õunapuud ning lõhnasid uimastavad jasmiinid. Tiigikese kohal tiirutasid putukad, taamal puuris juured maasse väärikas tamm. Hiljem on Marju oma elu laulu-puud mõttes selle hiiglasega võrrelnud. On’s ta andnud kontserte sama palju, kui tammevõras lehti? Ja kas tugevad oksad kannatavad võrdlust laulja tuntuimate hittidega?


VARJUDE MÄNG

Viivi Luige “Seitsmenda rahukevade” lehekülgedelt hoovab Marjuni külma hirmu, mis valitses inimesi tema lapsepõlves. Võimuvahetuse käigus võeti perelt peaaegu kõik. Õnn, et mitte elu. Oli aeg, mil isa pidi end varjama kaevikutes ja raudteetammi all, põlvini vees seistes. Ema võttis lapsed ja pages metsa – saatjaks piinav teadmatus kaasa saatuse kohta.

Kummitavad mälestused krookisid kinni ema-isa suud. Marju ei kuulnud neid palju minevikust kõnelemas, ühtteist on ta takkajärgi teada saanud. Taoliste, kildudest koosnevate lugude servad võivad lõigata...

Neile aastaile mõeldes tunneb Marju, et p r a e g u pole eestlastel põhjust viriseda: “Majandusraskused küll – aga meil on oma riik, rahuaeg ja toitu piisavalt.”

TANTSUKINGAD 

Juba 13aastasena käis pere pesamuna Marju mitmel õhtul nädalas esinemas. Tema kolm venda ja õde olid samuti musikaalsed, nii tegid ansambliski kaasa ta vanem vend ja vennanaine. Õhtuga teenis Marju helisev hääl talle 3 rubla ja 75 kopikat.

Koju jõuti sageli poole öö aegu, ent kohusetundlik neiu ärkas väsimusest hoolimata vara, et esimestest koolitundidest mitte puududa. Hinnete poolest oli ta klassis alati esimeste seas. Samas võis uhkust tunda enda teenitud raha eest ostetud maitsekate rõivaste üle. “Mäletan, kuidas 8. klassi lõpukingade leidmiseks sõitsime Valmierasse, edasi Cezisesse, sealt me kingad ka saime: ümmarguse nina ja kuldse nööbiga, hinnaga 35 rubla. Praegugi oleksid need täiesti moes.”

ASTU VAID ÜKS SAMM

Aastasse 1975 jääb hetk, mil Maarika Tuus ja Vello Marken küsisid Pühajärve jaanipeokontserdi lõppedes 17aastaselt õhtujuhilt telefoninumbrit. Peagi helistatigi Marjule Filharmooniast ja kutsuti ansambli Vana Toomas solistiproovi.

“Istusin konkursipäeval pargis, seal, kus praegu istub Tammsaare, ja värisesin. Rohkem vist küll külmast: olin ju Otepäält varahommikul sõitma hakanud. Proovisaali ukse taga oli palju tüdrukuid. Arved Haug eksamineeris mind – ja mõne tunni pärast kilkasin rõõmust! Mind võeti vastu.”

See muutis kõik. Keskkoolis aktiivne ja hakkaja Marju oli otsustanud, et läheb Tartu Ülikooli õppima saksa või eesti filoloogiat. Pool aastat sõitis neiu igal pühapäeval Otepäält Tartusse, et kuulata ettevalmistuskursuseid.

Nüüd asendus valmismõeldud plaan eluga pealinnas ja esinemistega lavadel, kus saalis kuulajaid korraga kuni 5000 ringis: Kiievis, Harkovis, Leningradis, Moskvas… “Meeles on uhked sammastega majad, spordi- ja kultuuripaleed, esimest korda söödud eksootiliste puuviljade maitse – viinamarjad, arbuusid...”

KELLEL PEATUB MU PILK

Vanast Toomast sai peagi Mobile, järgmiseks moodustati Music Seif. Siis tulid kutsumine Vitamiini, esimene oma originaallauludega soolokava Kontakti ja Mahavokiga.

16 aasta vältel esines Marju kõigis NL suurlinnades ja tollastes liiduvabariikides. Kuus tuli laulda kümneid-kümneid kontserte. Üha uus rong, lennuk, hotellituba, lava…

Mitu korda valiti eestlannat liitu esindama rahvusvahelistel konkurssidel. Neist enim hindab Marju Intertalenti, mis toimus Prahas. Nädalapäevad kestnud festivali võrdleb ta Eurovisiooniga – “26 osavõtjat, külalisesinejateks palju maailmanimesid...” Ühel laval koos nii sotsialistlike kui kapitalistlike maade esinejad, viimaseid rohkemgi. Osalejaid saatis suur orkester. Ja Marju laulis endale kõige hinnatuma tunnustuse, preemia laitmatu vokaaltehnika ja näitlejameisterlikkuse eest.

Mitmed vene bändid kutsusid heledapäist Suvekuningannat oma solistiks, sest lääneliku välimusega lauljaga olevat efektne välismaal esinemas käia. Ühega neist, Kim Breitburgi juhitud kuulsa rokkbändiga Dialoog, ta mõnda aega ka koos töötas. Ning möödaminnes mainib Marju, et Kim, Venemaa hinnatumaid heliloojaid, helistas talle tegelikult veel hiljaaegu…

1980. aastate lõpust kuni Eesti taasiseseisvumise päevani tegi Marju ühes eesti muusikutest saatebändiga kontsertkavasid Aleksandr Seroviga. 1991. aasta 20. augustil pidanuks Marju istuma lennukisse, et sõita esinema Jaltasse. Planeeritud oli neli kontserti. Ent tulid ärevad teated tankidest, lennukid ei lennanud, telefonid ei helisenud... “Kõik muutus päevapealt,” meenutab lauljatar. “Noore demokraatliku riigi väljakujunemine võttis aega. Nagu ka see, kuidas muusikute töö hakkas toimima ja toimuma.” Tekkisid klubid, alguse said suured suvetuurid ja festivalid – Pühajärve Beach Party, Grillfest, Firenight ja teised.

ARMASTUS EI OLE MULLE VÕÕRAS

“Mul peab olema vabadus mõelda ja tunda,” lausub Marju ehtnaiselikult. Kui talle avaldada survet – olgu siis armastuse või tööga seotuna – tunneb Marju end nurkasurutuna. Lämmatatuna. “Ahistada ja survestada mind ei või! Aga heaga saab mind küll mõjutada ja selle abil asjad lahendada.”

KAKS MINA

Ma peidan nagu paljud meist/ kaht mina oma hinges/ üks aitab ülal hoida teist/ ka argipäevapinges… (Leelo Tungla sõnad)

Kui Marju sai Filharmoonialt oma esimese korteri vanalinna, oli ta tõsiselt õnnelik. Poolakate restaureeritud, värske värvi lõhnaline kodu. Kõrged laed ja suured aknad. Paraku oli seegi hoone üks neist, mis hiljem tuli tagastada endisele omanikule. Selgusetu olukord kestis kuus aastat. Lisaks lõpetas Filharmoonia 1990. aastate algul levimuusikutega lepingud.

35aastane lauljanna tundis, et kuigi pereloomiseks oleks aeg õige, siis elu-olu selleks liialt ebakindel. Jah, esinemisi jätkus. Marju laulis nii Tallinnas, Viru ja Astoria varietees, kui ka välismaal. Kuid noores vabariigis tuli kõik alles luua, polnud lastetoetusi ega teisi sotsiaalseid garantiisid. Ka muusikute töökorraldus kujunes alles.

“Oleks meil siis olnud stabiilne riik, rääkimata emapalgast nagu praegu, oleks ka minul laps või lapsed,” ütleb Marju. “Aga olen alati olnud väga vastutustundlik. Ma ei julgenud võtta riske, mille pärast võinuks kannatada veel ka keegi teine. Oleksin ju pidanud valmis olema selleks, et pean üksi hakkama saama – emagi oli nii kaugel…”

HOIA MIND VEEL

Kuubaga seostuvad lauljal vaid soojad mälestused – 1. koht rahvusvaheliselt konkursilt Gala´86 Havannas. Ja aasta hilisem mälestus festivalilt Pinar del Rios: “Esinemine oli läbi, suured lained kohisesid ja päike loojus. Vaatasin silmapiiri ja mõtlesin, et seal lõpeb Kariibi meri ja algab Atlandi ookean. Selle pildi nägemine oli justkui saatuse kingitus. N e i l  aastatel seista maakera teisel poolel, saada võimsamaks looduse võimsust jagades... Tundsin, et olen elus midagi hästi teinud.”

KUI SUL ON RASKE

Silmapaistva välimuse tõttu on Marju Länik kogenud vastamata armumistest tingitud kuulujutte. Olla üha ihaldatud meeste poolt ja naiste jaoks valdavalt rivaal – see võib väsitada, kulutada. 

Lauljanna tõdeb, et võib juhuslikest müksudest enesekindluse kaotada, aga: “Kui ise tead, kuidas asjad tegelikult on ja endaga läbi saad, endast lugu pead, siis vanemaks saades lased end müksudest aina vähem häirida.”
Marju väldib halva tooniga sõnade kasutamist. Ainuüksi nende välja ütlemisega tunneb ta, et toob oma meeltesse midagi soovimatut. Lauljatar proovib probleemid ruttu lahendada, et jääks rohkem ruumi Headele Mõtetele. Ta püüab olla salliv ja teisi mõista, sest tahab, et ka teda õigesti mõistetaks.

“Mõnikord tänan, ka üksi olles, mõnd inimest millegi eest,” lausub Marju. “Teinekord ütlen seda lausa kõva häälega. Usun, et selline tänu jõuab kuidagi tänatavani. Läbi mingite võrgustike me kõik ju ikkagi oleneme üksteisest.”

AEG OOTAB

Milline võiks olla Marju Läniku täiuslik hetk?

“Üks esinemine, üks kontsert, üks laul – üldise ajavooluga võrreldes on see vaid hetk,” arutleb Marju. “Aga seda ei saa korrata, muuta ega tagasi võtta. Ja kui see hetk laval läheb korda, tekib kuulajatega tohutu vastastikune energiavahetus, rõõm, nauding – s e e on küll täiuslik hetk.”

Samas rõhutab Marju, et täiuslikke või selle lähedasi viive on igas päevas, tuleb need vaid ära tunda. Tubli annust mahlakat nalja ning südamest tulevat naeru hindab lauljatar enda jaoks väga kõrgelt.

ILLUSIOON

Kui õhtul on esinemine, plaanib Marju päeva vähem tegemisi. Korralduslik pool peab tal olema üksikasjadeni selge. Esinemiskohale roolib Marju ise.

Nüüd on aeg viimistleda meik ja soeng, võtta välja hoolikalt valitud lavariided. Kellegi teise hooleks ei saa Marju neid töid jätta, riietuse stiil peab ju sobima enda tunnetusega.

Korras! Veel viimane pilk kavale, et see meelde jätta ja lauljatar on järjekordseks kohtumiseks publikuga peaaegu valmis. Peaaegu, sest enne lavale minekut tahab Marju kasvõi minuti keskenduda. Nii suudab ta särada ka õhtutel, mil hing tahaks tegelikult valust karjuda. Neid tuleb ju kõigil ette, aga publik ei tohi seda laulja puhul aimata. Ega aimagi.

DOKTOR DOKTOR

Kontsert vabaõhulaval jõekäärus. Suvelõputuul puhub mere poolt aina tugevamini ja tõstab esineja heledad juuksed efektselt lendu. Kuulajad tõmbavad jakid-pleedid tihedamini ümber. Käisteta kleidis laulja esinemishoos külma ei tunne, aga hiljem valutavad tuult saanud õlg ja käsi kümme päeva: liigutamine ei tule kõne allagi! Seepärast ei kannata Marju silmaotsaski ruume, kus on tuuletõmbus või konditsioneer.


HINGEPEEGEL

Ettekujutuse filmi tegemisest sai Marju juba kahekümnesena, osaledes muusikafilmis “Suveviisid Võrtsjärvel”. Kindlasti on palju neid, kes oleks kaunist lauljat hoopis enamates filmirollides näha soovinud. Ta möönab, et tahtnuks filmides rohkem kaasa teha ja osi ka pakuti. Ent näitlejatöö eeldanuks kuudepikkust eemalolekut lavast. Ei, otsustas Marju. Laulmine oli tähtsam ja bändile pidi kindlustama kontserte.

Muusikafilme tegi Marju aga hea meelega. Näiteks film “Laulab Marju Länik”, milles osales ka tema lemmiknäitleja Andrus Vaarik. “Andrus kehastas veidi naljakat operaatorit, kes oli minusse kiindunud. Ta jälitas mind kõikides lauludes, andis enda mängitud kujuga neile vürtsi. Seda filmi näidati palju kesktelevisioonis ja vähemalt kaheksa riiki ostsid selle ära.”

1987. aastal osales Marju muusikafilmis “Pingul keel”, 1992. aastal sai rolli “Eesti Näkilistes”. Viimasest rääkides muutub ta kõne suvesoojemaks... “Laulsin Vilsandil, vaiksetel laidudel, kus olid ainult linnud. Alati, kui Jaan Tätte Vilsandist ja selle ümbrusest räägib, meenuvad mulle filmi jaoks laulmine, vees kõndimine Sõrve sääre tipus ja paadisõit Vilsandi võtetele…”

ÕNNEMAA

1990ndatel tegi Eestis, nagu mujalgi maailmas, võidukäiku tantsumuusika. Öös keerutasid pidulised “Karikakra” kaverite järgi jalga, lauldes täiel häälel kaasa. Edetabelitesse jõudsid tema originaallood “Head uut aastat”, “Naerdes ja naeratades”, “Vaid üks mees”...

Ajaga sammu pidav lauljatar palus endale lavashow’de ajaks appi kelmikad tantsupoisid. Ta ei nõustunud karjääri edendamise nimel kohvreid pakkima ja võõrsile sõitma. 1990. aastal olnuks see võimalus küll. Marju sai ettepaneku teha plaat Saksamaal. Ta ei soostunud, kuigi mõtleb nüüd, et vast oleks siiski pidanud...?

“Kes teab, mis tuuled siis veel puhuma oleks hakanud,” arutleb Marju. “Paljud läksid siit siis... Mul ei käinud aga Eestist lahkumise mõtet kordagi peast läbi. Tahtsin oma sünnimaaga koos olla, muutuseid näha, neile kaasa elada... ja elada senisest natuke paiksemat elu.”

Linnahallis lavastatud muusikalis “Suudle mind, Kate” laulis Marju koos Helgi Salloga. Kaasa tegi ta ka teleseriaalides “Salmonid” ja “Vabariik”.

NAERDES JA NAERATADES

Uus aastatuhat tõi laulja elus taas esile uued tahud: tegutsemise Tallinna volikogus; erinevad ühiskondlikud rollid, bakalaureuse- ja magistriõpingud.

Bakalaureusetöö kirjutas lauljanna levimuusikast (“Eesti levimuusika osatähtsus eesti kultuuritarbija jaoks vaba turumajanduse tingimustes.”), olles sellel teemal teerajaja. Sama teemat laiendas ta magistriõppes, jõudes välja muusikalise loomemajanduseni. “Eks kõik vabakutselised peavad oma loomet oskama müüa kui kaupa,” ütleb Marju ning kõneleb kirglikult edasi... edasi... Kuulates ei jää kahtlust, et temast saaks lennukas lektor, kes avab teemat slaidiprogrammide saatel. Kuid iseendast rääkides jääb Marju üsna vaoshoituks – vastutustundest iga öeldud sõna ees.

Loe ka neid lugusid