(PantherMedia / Scanpix)
Jaga:     
Eesti Naine

“Seksimise sünonüümid on tänapäeval kõik nii ropud, et neid ei saa kirja panna!”

Lugu ilmus ajakirjas Eesti Naine veebruaris aastal 2015.

“Kas sa krõpsu ka tahad?” küsib nohuse olemisega piiga pikaleveninud mobiilikõne lõpus. Kikitan kõrvu, kuid jään oma pisukeses elevuses üksi – ei soliidne proua vastasistmel ega ka koolijuntsu tee teist nägu. Muidugi saan aru, et ainult minu kõrvadele peitus neiu küsimuses siivutu ettepanek. Teised liinibussis sõitjad nii ei arva, sest oleme eri ajast pärit.

Kokkuleppelise tähendusega sõnad tulevad ja lähevad, uus põlvkond neid ei tea ega peagi teadma. Enamasti just noorte inimeste tegevustele – kurameerimisele, suudlemisele, pidutsemisele, jah, ka sellele vanainimeste asjale – leiduvad igal ajal oma sõnad, legaalsemad vasted vulgaarsetele.

Näiteks minu koolipõlves kasutati “kurameerimise-käimise” (liiga tavaline!) või “semmimise” (ehk liiga vanamoeline?) asemel sõna “mässimine” – “ta mässib kellegagi”. Minu ema, kellele see sõna arusaadavalt suupärane polnud, püüdis ikkagi popp ja noortepärane olla ja ütles valesti – “messivad”. Mis 40 aastat hiljem on juhuslikult väga tänapäevane sõna! Sestap ei püüagi ma suhestuda praegu samas tähenduses “sebimisega”. Hoopis “semmimine” tundub mõnusalt suupärane, “kuramaaž” eriline. “Amüseerima” näib aga täieliku uudissõnana, kuigi leidub ametlikus sünonüümisõnastikus koos nunnude sõnadega “kudrutama”, “miilustama” ja “nurru lööma”. Neis sõnades on mingit kuraasi või siis paitust, samas kui sebimine seostub siblivate kanadega maal vanaema juures. Kust küll on tulnud kõnepruuki selline sõna, milles pole grammigi seksikust!? Aga samamoodi võiks tänapäeva koolilaps küsida: “Miks te kartulikrõpsudest sellise asja tegite?” – Aga meie poodides Laysi krõpse 1980ndatel ei müüdud!

Ja paljud noored pole ka siblivaid kanu näinud...

“Seksimise sünonüümid on tänapäeval kõik nii ropud, et neid ei saa kirja panna!” ütleb noor sõber. “Mingit eriväljendit ei ole selle kohta kõnepruuki tekkinud, usun, et paaridel võib olla mingi oma väljend või hellitusnimi,” arvab teine.

“Ma ei tea, võib-olla on minu generatsioon nii kompleksivaba, et ei pea nende tegevuste jaoks mingeid erisõnu kasutama, ütleme nii, nagu on,” teatab 20aastane täiskasvanulikult ja räägib, kuidas ülemerereisil tema kõrval istuvad noormehed planeerisid kõva häälega üle terve laeva, et õhtu lõpuks ikka mõne piffi endale kajutisse meelitavad. “Väga häiriv oli, tahtsin ümber pöörata ja öelda, et pihve saate iga kell sealt sööklast. Kui keegi minu tutvuskonnast selliseid sõnu kasutaks, ma annaks talle vastu pead!”

Pange tähele – ta ei öelnudki “annaks kolaka”!

“Lähen raamatukogust läbi ja võtan punast ja valget kirjandust,” ütles 1970ndate keskkoolipoiss, kes tahtis veiniostust “viisakalt” rääkida, ning nimetas samas mõnd naisterahvast tuustiks. “Tsikk”, “tibi” ja “mimm” kõlavad igatahes paremini.

“Noored sebivad sinna ja tänna, tšillivad, luuserdavad, kooserdavad ja hängivad, koolis pole neil vaja isegi spikreid kirjutada (ehk kribasid või pukse), sest nutiseadmed lubavad kõike kopipeistida ja tulemust enda omandina esitada,” pahandab härra õppejõud vanuses 60+. “Õumaigaad!” tema igatahes ei hüüa.

Aga “tšau!” – kuidas küll saadi varem hakkama ilma nii universaalse, “kuule-halloo-tere-varsti näeme-headaega-kohtumiseni” tähendava kõik-ühes-sõnata? Mõni kasutab siiani varianti “okei-davai-tšau-pakaa!”

* * *

Sõnadel on oma m o o d. Moesõnadel eriti. “Kas Erkile lähed?” küsib moenoor ega oska-viitsi-tahagi teada, et ERKI moeshow ei tulene meesterahva nimest, vaid ennevanasti Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis sündinud moeüritusest.

Mind aga on pikemat aega kummitanud üks moodi puudutav sõna, mida keegi enam ei tea teadvat – apašikrae. 1970ndatel ajakirjas Siluett sageli esinev termin tagant püstise, ees V-kaeluses sirutatud nurkadega krae kohta. Moeleksikonidest ei ole õnnestunud sellenimelist kraed leida. Asusin detektiivina sõna jälitama. ÕS ütleb, et apašisärk on lahtise kraega meestesärk. Apatšid on teatavasti indiaani hõim Põhja-Ameerikas. Kuid ei ühtegi apašikraega särki nende seljas! Rootsi moesõnastik kirjeldab apašisärki kui pikkade varrukatega põikitriibulist paatkaelusega meestesärki. Peaks nagu madrusesärk olema? Selle kandsid moesärgiks teises tähenduses apašid, suurlinnakelmid, töötud väikegangsterid Marseille’ sadamakvartalis 19.–20 sajandi vahetusel.

Hiljem sai neist moeinspiratsiooni heliloojate-kirjanike punt – triibuline meremehesärk, peas barett, kaelas rätik.

Aga õnneks on meil tore internetikeskkond Pinterest, kuhu lisaks pärlitest indiaani kaunistustele on keegi riputanud vana lõikelehe pildi apašisärkides meestest! Niisiis – apašisärgi näol oli tegu peene stiliseeringuga machomeeste tänavamoest, krae tegumood on pärit kas 1) punanaha nahksärgilt, 2) vargapoisi või madruse tööpluusilt.

Kuidas jõudis apašikrae Silueti daamikleitidega seotud sõnavarasse, jääb väikeseks müsteeriumiks.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid