Mart Kadastik (Kristjan Lepp)
Jaga:     
Värske ajakiri

Mart Kadastik: "Nutsin ega suutnud järgmiselgi päeval ülikooli loengutele minna."

Kui mu armas eesti keele õpetaja Irene Leisner veel elaks ja annaks mulle ülesande kirjutada kirjand möödunud suve meeldejäävatest hetkedest, siis satuksin raskustesse. Kui üritaksin lapsena mõelda, kukuks lugu välja lapsikult, aga kui jääksin täiskasvanulikult asjalikuks, ei peaks ma üldse kirjutama nendest naljakatest olevustest, kes mind sel suvel erutasid.

Jutt käib mopsist, sellest tömbi koonu ja rõngas sabaga koerakutsikast, kes juulikuust alates meie perekonda kuulub. Mopsi ülemvalvajaks, toitjaks ja kakakoristajaks on meie tütretütar, aga heal koeral on omadus põlvkondi ja inimesi liita, nagu kirjutab Bruce Cameron oma südamlikus raamatus “Koera elu mõte”. Armastada ongi koera elu mõte.

Benny ei ole esimene koer meie elus. Mu abikaasal oli tüdrukuna hundikoer, minul koolipoisina foksterjer, meie esimese ühise elusvara moodustas taksigeenidega krants, kes oli maha jäänud abikaasa vanaemast. Siis tulid kassid, uhked ja isekad tüübid, kel jätkus kiusu pererahva jalanõudesse, padja peale või suhkrutoosi pissida, kui neid ei olnud piisava pühendumusega lõua alt sügatud.

Koerad on kehvad solvujad ja alandlikud leppijad ja nad on vapustavalt truud, seepärast oli mul pärast esitist ehmatust rõõmus meel, kui Benny oma kurbade suurte silmadega ühel päeval vastu vaatas. Mulle seostus tema nimega otsekohe Benny Andersson, ABBA tegija, kellel on ainult pisut suurem nina ning kes on kirjutanud laulu “Waterloo”. Just sellise haleda sisselöödud näoga, mis võis olla ka Napoleonil pärast Waterloo lahingut, ilmuski Benny meie ellu.

Ma rääkisin meie kutsikast ja näitasin tema fotot oma kunagisele kolleegile, säravale ajakirjanikule, kelle mees on juba ammu meie seast lahkunud. Kolleeg paitas fotot. Ta on seltskondlik naine ja pole ime, et talle ei istu üksiku inimese vaikelu, kus puudub võimalus iga päev kellegi eest hoolitseda ja olla ka ise alati oodatud. Seepärast pikutaski tema aknalaual süsimust kass. Enne toda kohevat elukat valitses põrandat Pekingi paleekoer, kelle nimi ei olnud Ju-Ku, vaid eestipärane Juku.

Juku, kes soengult meenutas biitleid, ei tahtnud oma kolmeteistkümnendal eluaastal enam õues jalutada. Kui talt olid võetud kõik analüüsid, selgus, et kahepoolne kopsuturse, mis oli südamepuudulikkuse tagajärg, ei jäta eluks erilist lootust. Koer jäi loomakliinikusse hingamisaparaadi alla. Aga siis helistas arst mu kolleegile koju ja teatas, et oleks mõistlik eutanaasiaotsus langetada, see tähendab – Juku kohe magama panna. Küllap kimbutab voodikohtade nappus ka loomakliinikuid.

“Kas te tõesti arvate, et niisama lihtsalt, üheainsa telefoni öeldud jah-sõnaga lasen ma oma koeralt elu võtta?” kohkus mu kolleeg. Ta tõttas loomakliinikusse.

“Elustamisel ei ole mõtet,” teatas loomaarst.

Ainult siis ei ole elustamisel mõtet, kui elul ei ole mõtet, mõtles mu kolleeg ja võttis jõuetu koerakese oma sülle. Juku ei olnud mitu päeva silmi avanud, aga nüüd, tundes perenaise südant oma nõrgukese keha vastas, tõstis korraks isegi pead ja, uskuda või mitte, justkui naeratas. Tal oli jälle hea olla. Nii hea, et nüüd võis ta igaveseks lahkuda.

Sõbra lahkumine on alati valus. Sõpra enda külge kasvatades teame ette, et tõenäoselt peame meie nood piinavad hetked üle elama, mitte tema. Tõenäoselt. Ehkki kui peaks minema teisiti, siis see, mida tunneb loom, ei pruugi olla sugugi kergem. Bruce Cameron on peremeest ärasaatva koera tunde inimkeelde seadnud: „Panin oma näo tema oma juurde, tundsin ta hingamist ja lakkusin õrnalt ta nägu./…/ Ma tundsin, et ta oli kogu aeg teadlik minust oma süles, kuni viimase vabiseva hingetõmbeni…“

Meie kassidel oli pikk iga. Üks jäi puukuuri lõksu ja külmus seal surnuks. Võimalik, et ta ise valis selle varjulise paiga oma manalaks. Teine kass ei kuulnud ega näinud eluloojangul enam midagi, tema kannatused lõpetas Puka loomaarsti süstal. Siis ikkagi eutanaasia.

Mu lõbus foksterjer ei sallinud silmaotsaski hobuseid. Kui üks neist meie akna alt möödus (jah, millalgi võis hobuvankreid Tartu linnas näha!), tormas ta tänavale. Õnnetuseks liikus siis juba üsna palju autosid ja nende rataste alla mu vapper traatkarvaline jäigi. Õnneks mitte minu silme all. Mööduja heitis laiba prügikasti, kust ma ta üles otsisin ja korralikult maha matsin. Nutsin ega suutnud järgmiselgi päeval ülikooli loengutele minna.

Kui palju rõõmu ja kui palju ahastust loomadest!     

Nad on andnud meile võimaluse armastada ja olla paremad, kui me võib-olla oleme. Ainuüksi selle eest on nad – väikesed Jukud ja Bennyd – väärt austust.

Kui ma järgmine kord oma kauasele heale kolleegile külla lähen, kingin talle ühe uue raamatu – inimese elu mõttest.

Lo ka teisi lugusid värskest ajakirjast Eesti Naine:

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid