Viire Valdma (Erakogu)
Jaga:     
Kullafond

Sünnipäevalaps Viire Valdma: Kõigil on saladusi ja kummalisi kohtumisi, mis mälestuste salalaekasse peidetud

Viire Valdma kirjutas Eesti Naisele epilooge kolm aastat tagasi, see tekst siin ilmus ajakirjas 2014. aasta novembris.

Vahel läheb mu mõte otsima hetki, mis saatuse tahtel inimesi kokku viivad, teed ristuma panevad, koos edasi minema julgustavad, südame õnnest hõiskama ajavad, igaveseks hinge kriipima jäävad... Neist on kirjutatud raamatuid ja vändatud filme, mis mõnikord lausa ebausutavad tunduvad. Küllap on meil kõigil oma äratundmishetkedega filme ja saladusi, mis trükimusta ei kannata, ning kindlasti oleme ka oma mälestuste salalaekasse peitnud mõned veidrad ja kummalised kohtumised, mis aeg-ajalt justkui elustuksid.

Iseseisvalt ellu astudes on Härra Õigega kohtumine me elu olulisim pöördepunkt. Üritame tundma õppida inimest, kellega loodud esimene silmside kehas kerge väreluse tekitas. Kohaneme, püüame mõista, teeme järeleandmisi. Kihutame noorusuljuses mööda eluteed, jõudmata vahel märgata või julgemata oodata, kas valgusfooris on süttimas punane või roheline tuli. Kriisisituatsioonid ja äärmuslikud olukorrad toovad meis esile loomuomadusi, mida endas varjanud oleme või avastada pole osanud. Elu on suur õpituba, tihtipeale oma pimedate koridoridega väga põnev, mõistatuslik ja pöördeline.

Tore on kuulata vanaemade muhedaid heietusi: oi, Olev oli ilus valgete lokkidega poiss, Helmut ei osanud ujuda, aga õhtuti me jalutasime... siis läks ta sõjaväkke... ei teagi, mis temast sai?!

Sobran mälestustelaekas, et leida üles oma elu kõige veidramat kohtumist, ja leian loo: “Mis oleks saanud siis, kui kõik oleks läinud teisiti?” Olin noor, lavakas õppiv tudengineiu, eluvõõras ja uudishimulik. Olles kord koos kursusekaaslastega Kungla restoranis tantsujalga keerutamas, tuli õhtu lõppedes minu juurde äraütlemata kena, heledapäine päevitunud meesterahvas, kõnetas mind võõramaa keeles ja kutsus järgmiseks õhtuks restorani Du Nord õhtusöögile. Aasta oli 1980. Läksin. Ta ootas mind, käes taevalik gerberakimp. Olles söönud, joonud, tantsinud ja tasunud arve, mis ületas viiekordselt selle, mida olime tellinud, astusime öhe ja meie teed läksid igaveseks lahku. Vestlemine oli muidugi väga keeruline, sest kui olingi midagi keskkooli inglise keele tunnis kõrva taha pannud, siis nüüd need teadmised mu suust vist eriti arukate lausetena ei väljunud. Olen tänaseni hoidnud alles valge salvräti tema aadressiga, millele ta joonistas Eesti ja Rootsi kaldajoone, mida ühendaval noolel on ilutsemas lopergune süda. Muidugi viisin ennast hiljem kurssi asjaoluga, et ta olümpiamedali võitis.
Mõne aasta eest, kui sellest suurest sündmusest oli möödas 30 aastat, otsisin ta üles. Tänu tehnikaajastule ja tiigrihüppele pole ju kellegi leidmine teab mis raketiteadus. Sain vastuseks, et ta pole pärast seda ainumast korda Eestis käinud, ja tema kiri jättis täiesti veenva mulje, et ta ei mäleta mind ega seda kohtumist. Selline juhuslik, muretu kohtumine, mis meenub, kui keelebarjäär kipub suhtlemist segama.

Vahel kerkivad kehamälust silme ette kummalised mälupildid lapsepõlvest. Kui linnas tädi juures olime, võttis ta meid vahel kaasa oma sõbranna juurde. Ju aeti köögis mingit suurteinimeste juttu ja lapsed saadeti teise tuppa mängima. Peres oli kaks poega ja kuna me ei teadnud nende nimesid juba siis, kutsusime neid lihtsalt linnapoisteks. Nüüd, mööda üht Tallinna peatänavat sõites, vaatan ikka seda uhkelt kõrguvat nurgata graniithoonet, kus elas perekond, kes lapsena minu jaoks nagu mingit saladust varjas.
Lastetoamänge ma ei mäleta, ju põrnitsesime üksteist vaikides, kuna alati hakkas köögist kostma pereisa üha valjenevat jorinat, mis võttis aina kurjemaid toone ja lõpuks lausa hirmu tekitas. Tahtsin oma koju, maale, olla maatüdruk, kes muretult ilma isata kasvada võis. See pingeline kohtumine hakkab mind painama alati siis, kui kuulen laste suhtes toimepandud ebaõiglusest või perevägivallast. Ju jäid “linnapoisid” oma ellu punuma mustrit, mis neid tublideks meesteks aitas sirguda. Kuidas neil läheb, ei teagi. Nad on meie hulgas, oma kodudes, meist eraldi ja meiega koos.
Kokkupuutepunktid, mis teevad haiget, pole mõeldud valude ja valega leppimiseks, need on õppetunnid mõistmaks, et ka vigade parandus on meie elu pärisosa, sest need mahakritseldatud kohad jäävad alatiseks alles.

Mina usun küll, et kohtumised, mis tulevad justkui ei tea kust ja näiliselt nagu kuhugi ei vii, võivad olla meie saatuse kujundatud elumustris oluliseks täpiks.

Loe ka neid lugusid