3
fotot
Kleer Maibaum-Vihmar (Kristjan Lepp)
Jaga:     
Kullafond

Sünnipäevalaps Kleer Maibaum-Vihmar on olnud üksiolemise maailmameister

Lugu ilmus Eesti Naises 2015. aasta juulis.

“Vahepeal tundsin endal väga tugevat survet ja mõtlesin, mis on mu elu ülesanne. Tegelikult on elu ülesanne olla see, kes sa oled. Sina, suure tähega,” usub Kleer Maibaum-Vihmar.. Näitleja. Joogaõpetaja. Hingamisterapeut. Ema. Naine. 

Neil päevil ärkab Kleer oma kodus, tunneb head meelt, et päike paistab aknast sisse, tõuseb voodist ja... teeb kõige argisemaid asju. Ta ei mõtle sellele, et tahaks rohkem raha, vaba aega, asju.

“Rohkem lapsi tahaksin küll,” ütleb ta südamest.

Kas kolm pole piisavalt palju? Kleeril on tütred Luise Mathilde ja Ada-Iida ning poeg Paul Samuel.

“Ei ole, aga ma olen juba liiga vana, igasugused hirmud tekivad. Lihtsalt, et... Vaatan oma viimast last, kes on juba paras pikakoivaline. Veel tuleb ta mulle kaissu, aga läheb aasta või paar ja teda huvitavad ainult sõbrad. See ON nii, eriti tüdrukute puhul. Poisid hoiavad võib-olla rohkem emade poole.”

Sa oled seda kogenud?

“Olen oma poja poolt kogenud sügavat austust ja armastust. Tüdrukud võtavad mind kui omasugust, aga tema jaoks olen ma Ema ja Naine. See meeldib mulle.”

Kleer tahab kulgeda omas tempos. “Kokkulepete sõlmimine ei meeldi mulle väga. Pean neist kinni, võib-olla sellepärast ei meeldigi? Mu loomuses on see, et ärkan hommikul üles ja mõtlen alles siis välja, mis ma päevaga peale hakkan. Plaanid ajavad mind pingesse.”

Nagu väga paljudes inimestes, nii on ka Kleeris tugev tubliolemise soov. “Aga mida see tähendab, et sa oled tubli? Tihti seda, et püüad meeldida mingile inimesele, püüad sobituda pilti, olla paindlik – see pole iseenesest halb, aga olen aru saanud, et sageli juhtub see, et mida rohkem end alla surud, seda tublim sa justkui oled.”

Kleer ei taha end pisikeseks kokku rullida. Ei taha teha liigseid kompromisse, kuigi... teater kui koosloomine on paljuski kompromisside kunst?

“Sellepärast teengi ainult oma mehega tööd,” vastab Kleer – Ingomari kui lavastajaga tal klapib. “Pärast seda, kui õppisin joogaõpetajaks, on mul täiesti võimatu kellelegi alluda. Sellepärast ei saa ma ka enam väga öelda, et näitlemine mulle meeldib. Tean, et mul on anne – ja et võiksin teha hoopis rohkem, kui ma praegu teen. Võiksin laulda, võiksin tantsida, sest ka need anded on mul olemas, aga mul pole julgust, et olla ise enda lavastaja, miski hoiab mind veel tagasi. Võib-olla see, et mul on ka teistsugune anne, inimeste aitamise ja tervendamise anne, mis on tähtsamgi? Ja laste sünnitamise anne – see tundub mulle üldse kõige toredam.”

Kleer Maibaum-Vihmar (Kristjan Lepp)

Kleeri on Ingomariga õnnistatud. “Mu mees on hästi tundlik ja tal on heas mõttes naiselikku intuitsiooni. Ta tajub ja mõistab, teistsuguse inimesega ei saakski ma tööd teha. Vahel tunnen, et olen ta täiesti ära tüüdanud, kuigi tean, et see ei ole nii. Õnneks ei ole ma igas ta lavastuses ja – ma ei tahagi palju teha, karjääriasi on mul küll unarusse jäänud.”

Kuigi Kleerile meeldib õhtul publiku ette astuda, et neile oma ande abil lugusid jutustada, siis esietendusele eelnev prooviperiood väsitab teda. Ta tahaks, et sünergia tekiks kiiremini, et kõigi asjaosaliste energiad saaksid vabalt liikuda, et poleks tõkkeid.

Üheskoos joogat tehes tekib see tunne väga loomulikult. Vahel teeb Kleer kodus mõnd harjutust ehk kriyat ja tunneb, et on raske. Siis läheb tundi, kus samale harjutusele pühendutakse koos ja – raske muutub lihtsaks. “Vahe on selles, et grupienergia toetab. Kui inimesed midagi koos teevad, siis energia kümnekordistub ja läbistab sind palju rohkem.”

Õiged muutused võtavad aega, aga need toimuvad vääramatult. Kakskümmend aastat tagasi käis Kleer Saksamaal lapsehoidjaks: sõbranna mahitas, et lähme-lähme, ja saigi Kleeri kaasa, kuigi pooleli jäid eesti keele ja kirjanduse õpingud Tartu Ülikoolis. (Ja jäidki, sest Eestisse tagasi tulles astus ta lavakooli.)

Saksamaalt tõi Kleer kaasa midagi, mida siinsed sõbrannad ei osanud veel tahtagi – ökokosmeetikat. “Aga mis  n ü ü d  toimub?” hüüatab ta. “Elame uues teadlikkuses.” Puhas toit või puhas kosmeetika on täiesti igapäevased.

“Mäletan, et kui ma hakkasin tegelema vabastava hingamisega, oli see paljudele naljanumber. Praegu pole see mingi probleem, enamik inimesi on aru saanud, et me pole vaid tükk liha – teadlikkus on hoopis teine. Kui ma varem pelgasin rahvarohkeid kohti, siis enam mitte – sain aru, et tegelikult oleme kõik üks organism ja seal, kus meid on palju, on turvaline.”

Seejuures pole vale öelda, et Kleer on olnud üksiolemise maailmameister. “Viimasel paaril aastal istusin ainult oma toas ja tegin hommikust õhtuni joogat. Aga see oli oluline periood, sest kui sa ennast ei mõista, siis ei mõista sa mitte kedagi.”

Üksindust vajab Kleer palju praegugi. Ta tahab endaga koos olla. “Veider vastuolu – et tahaksin rohkem lapsi, aga samas üksi olla?” küsib ta. Kuid üks ei välista tema jaoks teist.

Jooga lubab Kleeril võtta enesele aega. Olgu siis ärgates voodis lamades ja hingamisharjutusi tehes, oma toas mediteerides või hoopis suvesoojades joogalaagrites. “Ükskõik milline on sinu rituaal – oluline on, et sa tuleksid jumala juurde iseendas,” arvab Kleer. “Minu jaoks on viimastel aastatel kundalini jooga väga hästi toiminud. Ja hingamine muidugi ka.”

Inimesele, kes pole vabastavat hingamist kogenud, võib see mõte tunduda võõras. Mida see õigupoolest tähendab, kui keegi tegeleb hingamisega? Kas me kõik ei teegi seda kogu aeg? Ei, mitte nii, teab Kleer. “Vabastavat hingamist võib nimetada ka uuestisünniks. Vahe on intensiivsuses – sa hingad ühendatult – ja energia hulk, mida sa sel ajahetkel läbistad, on suurem.” Kui hingaksime kõik sügavalt kogu aeg, siis elaksimegi intensiivsemalt, lausub Kleer. Ja kui oled harjunud nii hingama, ei ehmata ka pingeline hetk sul hinge kinni – vastupidi. “Kui tunned, et jõuad kitsasse kohta, siis teed sügava hingetõmbe ja sul pole enam nii kitsas. See kõik on väga lihtne, kui oled sellele mõelnud! Ka sügavalt hingamine on midagi, mida ema-isa või kool võiks lapsele õpetada.“

Kleeri lapsed käivad Tallinnas Waldorfi koolis. Emana tunneb ta, et see on neile parim, sest Waldorfi süsteem “toetab uut ajastut ja seda, mis on loomulik. Lastel ei ole vaja õppida tuupides, vaid kogemuse ja tunnetuse kaudu. Ma näen oma vanema tüdruku pealt, et õppimine on tema jaoks fun – neil ei ole hindeid, ei ole survet... Mäletan, et kui panin ta Waldorfi kooli, siis tehti mu ümber nalja, et “need lapsed oskavad ju ainult kududa ja heegeldada, aga mitte lugeda”. No ma ei tea, mu lapsed on lugemise küll ära õppinud – lihtsalt omal ajal. Ja lugemine polegi midagi, mida laps peaks oskama, kui ta on 6 või 7. Tema oma loovus võib kannatada selle all, kui võtab vastu kellegi teise välja mõeldud infot.”

Kleer Maibaum-Vihmar (Kristjan Lepp)

Kleer ei armasta rääkida sellest, mis olnud. “Ma olen oma elus jõudnud sellisesse kohta, et minevikus kaevamine on mind täiesti ära tüüdanud. Kui oma teel edasi liigud, siis aeg-ajalt tuleb ikka ette, et oled veel milleski kinni ja pead sellesse vaatama...”

Tema on oma minevikku palju uurinud, sellest põhjusi otsinud ja leidnud. Tundnud, et möödunud murede meenutamine annab neile jõudu. Lahti lasknud. “Ainus, mis mind praegu huvitab, on tulevik.”

“Pärnusse kolimine on suur muutus. Tallinnas on mul ema ja õde iga hetk varnast võtta, Pärnus seda ei ole. See minek on täielik lahtilaskmine ja usaldamine, et olen seal sama hoitud kui siin. Mingis mõttes ma selles ei kahtle – märgid on algusest peale olnud väga head. Kui need jutud algasid, siis põhiline sõnum, mida ma kuulsin, oli: “Tere tulemast! Nii tore, et sa tuled!” Aga... mingis mõttes on see ju sünd! Ma sünnin uude kohta ja ilmselt olen pärast oma sündi tõotanud, et ma ei taha midagi sellist enam kunagi kogeda. Näen, et põhiline hirm on mul üksinduse ees – et olen korraga nii üksi, et see valu muutub väljakannatamatuks. Ja alles nüüd saan aru, et just seda ahastust ma tundsin pärast sündi, kui mind ema juurest ära tassiti – ja olin teiste laste kõrval oma väikeses kastikeses. See tunne on minusse alles jäänud, kuigi olen seda peitnud ja nüüd see takistab mu liikumist.” Samas usub Kleer, et oma hirmu teadvustamine teeb mineku lihtsamaks. Kohapeal saavad ilmneda ainult imed, ta on valmis.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid