(Jaana Nõu)
Jaga:     
Kullafond

Sünnipäevalaps Andrus Kivirähk ja tema kõhu-ussi-vaist (11)

Artikkel ilmus Eesti Naises 2009. aasta augustis.

Andrus Kivirähk on andnud eestlastele Ivan Orava, rehepapluse ja võidusamba uue identiteedi.

Ivan Orav sai sul alguse kunagi ammu ühest lugejakirjast. Kas sa kujutasid ette, et temast võiks saada niisugune oluline fenomen?

Ei. Sugugi mitte.

Kui kirjutasid oma legendaarseid raamatuid “Rehepapp” ja “Mees, kes teadis ussisõnu”, kas sa siis tunnetasid, et kirjutad võib-olla tulevast eesti klassikat...?

Miks legendaarseid!?

Noh, sind on ju nimetatud elavaks klassikuks...

Klassik ei saa olla mitte kunagi elav! Klassik tähendab lõpetatust, siis on ta riiulil ja valmis. Vaat Michael Jackson on nüüd klassik. “Rehepapi” ilmumisest saab alles kümme aastat, vara on otsustada, mis on ta koht tulevikus, ja see pole mulle ka üldse oluline. Mul on hea meel, kui mu sõbrad loevad ja neile meeldib, aga see “elav klassik” kõlab lausa ebameeldivalt. “Rahvakirjanik” veel sobib – rahvas loeb, järelikult olen rahvakirjanik.

Milliste teiste eesti kirjanikega sa end võrdleksid?

Ma parem ütlen, kellest pean lugu. Viivi Luige “Seitsmes rahukevad” on mu arust üks meie parimaid raamatuid. Unti ja Mutti loen mõnuga (hakkab muhelema), oi, aga siin on väga libe tee, kui keegi nimetamata jääb!

Vildega pole mul palju ühist, aga Tammsaarest ja Lutsust pean väga lugu. Vilde ajaloolisi romaane ma lugeda ei jaksa. Tammsaarel on ikka teine plaan ka sees, ta on filosoofiline kirjanik.

Tammsaare kirjutab “Tões ja õiguses” palju ka maatöödest, sina oled aga tuntud kui eriti maatöökauge inimene.

Muide, ma pole mitte iialgi elus rohinud ega ole iialgi kastekannuga vett kandnud. Mu vanavanemad elasid kõik Tallinnas. Minu jaoks tähendas “maa” rannas käimist, metsa vahel jalutamist, maja ees raamatu lugemist ja mustikate söömist.

Milline oli sinu nõukogude lapsepõlv?

Inimese jaoks on ta lapsepõlv enamasti väga ilus. See on ka põhjus, miks Jaan Krossi raamatutes on Eesti Vabariigi aeg nii imekaunis, kõik Wikmani poisid on ilusad ja targad... Kui aga lugeda neid kirjanikke, kes Eesti Vabariigi ajal olid juba suured mehed, nagu Luts ja Tammsaare, siis nende jaoks oli Eesti Vabariik suhteliselt nõme koht, täis riigivargaid ja joodikuid.

Ja nii on minugi jaoks nõukogude aeg omal kombel ilus, näiteks mai- ja oktoobripühade rongkäigud on positiivselt meeles. Töökollektiivid kogunesid, mehed võtsid põuepudelitest viina, kõikjal lehvisid õhupallid ja lipud, igalt poolt kostis pasunapuhumist, ajalehed ilmusid sel päeval punaste pealkirjadega... Marssisime üle Võidu väljaku, pärast pakuti nukuteatris meie kollektiivile teed ja saiakesi. Nii et olin paadunud nõukogude kasvandik!

Su esimene lasteraamat ilmus peagi pärast su esimese lapse sündi. Kas laps inspireeris sind kirjutama lastele?

Seda võin öelda, et mul pole selliseid lasteraamatuid, mis tõukuksid mu oma lastest. Pigem kasutan seal omaenda lapsepõlve. “Sirlis ja Siimus” olen kasutanud toonast Mustamäed: lifti, mis sõidab otse taevasse.

Kas sul näiteks oli kõhuuss nagu “Kaelkirjaku” raamatu Kail?

Kõhuusse pole mul olnud, aga üksik laps olin küll nagu see Kaigi, kes oma kõhuussiga palju juttu ajas. Mul on õde ja vend, aga nad on 13–15 aastat vanemad ja käisid juba ülikoolis, kui mina olin laps.

Sulle on ette heidetud, et kirjutasid limonaaditüdruk Limpast raamatu, müüsid end maha brändile, mille limonaadis pealegi säilitusained...?

Aa, ma pole kunagi limonaadi peale niimoodi mõelnud, et seal sees on säilitusained. Mina jõin lapsepõlves iga päev limonaadi, mulle kohutavalt maitses! Limpa on ju lihtsalt üks väike siga, kellele meeldib limonaadi juua.  Pipil näiteks oli lausa selline puu, mille otsas kasvas limonaad. Ühesõnaga, limonaad on lasteraamatus loomulik nähtus! Brändireklaam andis lisavõimaluse: teha ilusate piltidega raamat, mille tegemise maksis limonaaditehas kinni. Lasteraamat ei saa olla selline, kus oleks pikk tekst ja siis paar tillukest gravüüri!

Sul on kolm tütart: Kaarin, Liisa ja Teele. Kuidas erinevad su enda ja su laste lapsepõlv?

Nemad on kolmekesi koos, mina olin üksi. Ja ma olin... tänapäeval öeldakse – nohik. Istusin toas ja lugesin, õues sporti tegemas ei käinud. Suvel sõitsime maale, siis läksin randa ja lugesin, tulin rannast koju ja lugesin. Lasteraamatud olid ammu otsa saanud, siis lugesin näiteks “Sõda ja rahu”. Seda lugesin eelmisel suvel uuesti – nüüd pakkusid huvi just need kohad, näiteks sõjastseenid, mis varem vahele jätsin.

Kas sa oma lastele unejutuks väljamõeldud lugusid jutustad?

Ei jutusta, ma loen parem ette. See on hea võimalus oma vanu tuttavaid lasteraamatuid uuesti lugeda. Ma lugesin lapsepõlves mitmeid raamatuid korduvalt, nii et lemmikkohad olid lehekülgede kaupa peas: Astrid Lindgreni raamatud, “Muumitroll”, “Kääbik”, “Vahva Robin Hoodi lustakad seiklused”.... Ülikooli minnes oli mul väga meeldiv elamus: kohtusin ajakirjandusosakonnas inimestega, kellega sai peast võidu raamatuid tsiteerida.

Milline on olnud su isiklik kokkupuude ristiusuga? Oled ju nii-öelda kirikuvastase võitluse esirinnas.

Mul polnud lapsena mitte mingit kokkupuudet kirikuga. Aga juba koolipõlves hakkas mind huvitama mütoloogia. Keskkooli ajal lugesin piibli läbi, see on vana juudi mütoloogia, samamoodi huvitavad mind kreeka, rooma ja germaani müüdid. Suhtungi piiblisse nagu huvitavasse muinasjuttu. Jeesus ilmselt oli olemas. Sel ajal askeldas neid juudi prohveteid päris palju ringi. Aga vaat see tema jumalik pool, sellesse ei suuda ma uskuda.

Kui räägitakse, et päkapikk toob lapsele sussi sisse komme enne jõulu, siis on see ilus vale ja kõik mängivad kaasa. Aga kui siis tekiks organisatsioon, kes hakkaks väitma, et ainult nemad esindavad päkapikke ja ainult nende kaudu tohib sussi sisse kommi panna, ning tahaksid vahelt teenida, siis muutuks asi võikaks. Muide, näiteks Tammsaare oli veendunud ateist, ta keelas oma lastel usuõpetuse tundi minna.

Kuidas sul tuli mõte hakata jumala nimel kolumne kirjutama?

Mõte lihtsalt tuli ja hakkas mulle kohe hirmsasti meeldima. See võrdsustas jumala teiste üleloomulike olenditega, keegi ju ei pahandaks, kui ma kirjutaksin päkapikkude või muruhaldja nimel.

Kas sina lubad oma lapsed usuõpetuse tundi?

Oleneb, mis vormis see toimuks ja kes oleks õpetaja. Mul ei ole midagi selle vastu, kui lapsed õpivad vanu müüte ja eri religioonide ajalugu, sest see on tõesti põnev. Ja oma koolis – nad käivad Prantsuse Lütseumis – nad tõepoolest seda kõike kirjanduse ja ajaloo raames õpivadki. Aga kui oleks tegu tõelise usupropagandaga... Siis sõltuks lastest endist, on ju vahest ebameeldiv olla klassis ainus, kes mingisse tundi ei lähe.

Milline isa sa oled? Kas vahel närvi ka lähed?

Närvi? Ikka lähen. Lapsed ju ajavad vahel närvi. Kel on lapsed, need teavad. Kui vaidlus läheb nüriks ja peab murdma jonnakat kangekaelsust... Pean kaua vastu ja siis prahvatan! Aga mu viha läheb ruttu üle. Siis jätkub elutegevus poolelijäänud kohast.

Mis on te pika abielu edu pant?

See on ühest küljest lihtsalt näkkamise asi. Aga loevad ka isikuomadused – eriti kompromissivalmidus. Inimtüüp, kes “ei tõsta tühjast tüli”. Mina olen mugav ja konservatiivne inimene, mulle ei meeldi teha oma elus järske muudatusi. Ma ei ole näiteks elu sees oma töökohta vahetanud... Ka Lonni on stabiilne inimene.

Eks me vahel ikka pahandame ka teineteisega. Mind näiteks kohutavalt häirib, kui asjad pole omal kohal, olen hingelt pedant. Kõik raamatud peavad kodus riiulitel olema täpselt seal, kuhu mina nad panen! Ja kujuta nüüd ette, remondi ajal pean ma raamatud riiulitest välja võtma ja hunnikusse panema, mul on lausa valus sellele mõelda. Just kavandame remonti ja ma juba näen vaimusilmas neid hingepiinu, mida pean üle elama.

 

8 kommentaari

Õ
õnne ja edu!  /   17:59, 17. aug 2017
Palju tänu lugude eest ja sellegi loo eest siin. Ja palju õnne ja edu.
A
alc  /   11:35, 19. aug 2017
kivirähk ongi eestluse kõhu uss, miss proovib rahvuslust seestpoolt õõnestada
T
Tuttav teema  /   09:47, 19. aug 2017
Mind jälle ärritab kuidas mu elukaaslane (seaduslik abikaasa) vetsus paberirulli seina poolt jooksma paneb. Ma pole talle seda öelnud - ei taha tülli minna. Ikkagi 30 aastat kooselu.
Täna hommikul kurat jälle! No ma ei saa aru kuidas inimene ei näe, et niimoodi rull ei jookse!
Muidu on kõik enam vähem juu. Aga vetsus, omaette, seal luban endale tihti mõne kõvema sõna!
A
Andres  /   21:13, 20. aug 2017
Sama lugu. Eks peab leppima. Minul on peldikus raamatud. Loen neid ja rahunen maha.
N
Neetud päev  /   10:44, 19. aug 2017
sallijate, häbenejate sünnipäevad ja pulm.
M
mis ,laps  /   10:57, 19. aug 2017
vana mees juba
F
fuhh  /   12:45, 19. aug 2017
ebameeldiv tolerasti-irve.
T
to fuhh  /   20:20, 19. aug 2017
Tegelikult on see lipitsemise ikoon.Polegi inimene.
J
Jaa  /   14:37, 19. aug 2017
etsiis junniliteraat kvipõhk pitutsep.
E
Ei...  /   19:14, 19. aug 2017
...ole minu sümpaatia.Ebameeldiv inimene.
P
pateetiline pédéraator  /   20:58, 20. aug 2017
Andetu Kivirähk ja tema prse-nvssi-hais

Loe ka neid lugusid