(PantherMedia / Scanpix)
Jaga:     
Suhted

On ainult aja küsimus, millal vale päevavalgele tuleb

 Artikkel ilmus Eesti Naises 2013. aasta septembris.  

Kas pidada valetamiseks, kui kaunis naine ütleb oma vanuseks viis aastat tegelikust vähem? Kuidas suhtuda, kui abikaasal on internetis meiliaadress, mida teised pereliikmed ei tea? Aga siis, kui ühel heal päeval ilmub ukse taha teismeline, väites, et on su elukaaslase laps? 

On miljon varianti tõde moonutada. Absoluutset tõde pole olemas, seega saab iga inimene oma tõe ja vale piiri paika sättida, küsimus on südametunnistuses. Senikaua, kui ei minda vastuollu ühiskondlike normidega ja lähedaste arusaamisega tõest, on kõik korras.  

Kuid ikkagi – miks inimesed valetavad?

Isiksuspsühholoogia spetsialistid väidavad, et mida küpsem isiksus, seda vähem ta valetab. Kui elame usalduslikus keskkonnas ja tunneme end turvaliselt, siis pole põhjust valetada. Mida sügavamad, üksteist aktsepteerivad ja toetavad on suhted, seda kergem on tõtt rääkida.
Kui laps on kasvanud ebaturvalises perekonnas ja ühiskonnas, kus valetamine on osa elust, siis peetakse mõningast tõemoonutamist loomulikuks. Valetades inimene arvab, et nii on hetkel kasulikum ütelda. Vahel sunnib valetama hirm tagajärgede ees, vahel tundub see olukorra lahendusena. Jäetakse tähele panemata, et pikas perspektiivis võib valetamine probleeme tekitada. 

Margi (42) tõe selgitamine

Sõber ütles kord õlut juues naljaviluks, et Margi ekssõbratari 10aastane  poeg on nagu Margi suust kukkunud. See repliik idanes mehes pool aastat, kuni ta võttis kätte ja läks oma ekssõbratariga kohtuma. Naine, kes oli uues toimivas suhtes, ütles, et tegu on tema ja ta elukaaslase pojaga. Mark nägi ka poissi: temas midagi sarnast ja midagi polnud.
Ajaliselt oleks võinud laps küll tema poeg olla. Kas ekssõbrataril oli siis samal ajal suhe ka oma praeguse elukaaslasega? Kuna Margil lapsi pole, siis jäi see info teda vaevama ning ta tahaks selgust. Ekssõbratar aga soovib jätta kogu loo minevikku. Pealegi võiks tekkida suur segadus, kui selgub, et tegu ongi Margi pojaga. Vahel ei olegi nii kerge tõde välja selgitada ning kas antud olukorras on see üldse vajalik? 

Kust läheb valetamise piir – teeme halva mängu juures hea näo?

Kui kõik, mida mõtleme, kohe ka välja ütleksime, siis tõenäoliselt tekitaks me endale ja teistele hulga probleeme. Seega on igati arukas olla oma väljendustes diplomaatiline. Pole ju otseselt midagi halba, kui ütleme kolleegile, et tore on töötada ülitöökas kollektiivis, kuigi me päris nii ei mõtle. Tegelikult oled tööst nii kurnatud, et nädalavahetustel ainult magad. Pangalaen tahab maksmist.

Valetamine saab alguse endale valetamisest. Keeruliseks läheb asi siis, kui meil kujuneb välja harjumus probleemide puhul pea liiva alla peita. Kui teeme väga halva mängu juures hea näo, aga sellepärast ei saa öö otsa magada, siis tõenäoliselt maksame liiga kõrget hinda – maksame oma tervisega. Kui päevateadvusel olles teed head nägu, aga alateadvuses on sõnum, et asjad on halvasti, siis reageerib keha psühhosomaatiliste haiguste ja allergiatega. Sel juhul on kasulik olukorda analüüsida ja otsida sobivamaid lahendusi kui üksnes hea näo tegemine.  

Terje (36) pihtimus

Ma olin normaalses abielus viis aastat, mul polnud plaaniski kedagi kõrvalt vaadata. Juhtus aga nii, et asutuse jõulupeol kohtasin meest, kellesse armusin. Särinaga algas salajane suhe ning olin sunnitud igasugu hädavalesid välja mõtlema, et temaga kohtuda. Abikaasa ei pannud minu valesid tähele, sest oli tööga hõivatud.
Elu läks keeruliseks, sest laveerisin kahe suhte vahel. Kõrvalsuhe lõppes sama äkki,  nagu oli alanud. Sain teada, et mu armukese naine oli rase. Sellest faktist piisas, et tulla tagasi reaalsusse ja suhe lõpetada. Kui mu mees naljaviluks küsib, kas mul on kedagi teist olnud, siis ütlen, et ainult tema on mul. Olen mõelnud talle oma kõrvalsuhtest rääkida, kuid arvan, et see teadmine lööks meie suhtesse mõra. Nii on see jäänud siiani saladuseks. 

Kuidas valet ära tunda?

Oskusliku valetaja puhul on väga raske aru saada, et meile valetatakse. Valetamise puhul tunneme sageli veidraid, kaheseid tunded. Tihti tunneme õhust, et midagi ei klapi. Alateadvus saadab signaale, et info pole tõene. Sellistele signaalidele tasub tähelepanu pöörata. Kahjuks jätame need õhkõrnad signaalid tihti tähelepanuta, sest oleme infomürast küllastunud.
Kehakeel võib reeta valetajat – ta punastab ja väldib pilkkontakti. Tavaliselt räägib valetaja märksa ebakindlamalt kui tõe rääkija. Valetaja vusserdab informatsiooniga ja teeb loogikavigu. Öeldakse, et valel on lühikesed jalad. On ainult ajaküsimus, millal vale päevavalgele tuleb.  

Kuidas elada nii, et poleks põhjust valetada?

Mida selgem on maailmavaade, seda lihtsam on tõtt rääkida. Mida teadlikumalt inimene elab, seda vähem teeb ta tegusid, mis ei kannata päevavalgust. Luues häid ja usaldusväärseid suhteid oma lähedastega, saab rääkida asjadest nii, nagu nad on. Olles tolerantne ja hinnanguvaba oma lähedastega, loome turvalise keskkonna, kus inimesed saavad olla just sellised, nagu nad on. Väljendada ennast nii, nagu nad mõtlevad.

Aus suhtlemine võimaldab häid, reaalseid ja usaldusväärseid suhteid inimeste vahel.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid