(PantherMedia / Scanpix)
Jaga:     
Kullafond

"Seda hirmu, mida neil hetkedel tundsin, pole võimalik sõnadesse panna" (2)

Artikkel ilmus Eesti Naises 2013. aasta novembris

Lähisuhtevägivald on delikaatne teema – koduseinte vahel peituvat valu on raske tunnistada ja paljudel ohvritel jääb puudu lähedastest, kellele purustatud hinge avada.

Merike (38): “Aivaris peitus justkui kaks erinevat meest: ühelt poolt tõeline prints, teisalt vihast kiirgavate silmadega psühhopaat, kes võis end vähimagi põhjuseta üles keerata ning kes mind alandas, kägistas ja lõi. Seda hirmu, mida neil hetkedel tundsin, pole võimalik sõnadesse panna.

Leppimine tundus alati nii tõeline ja lõplik, uskusin iga kord, et just nüüd saime kõik selgeks räägitud. Aga ta vihahood jätkusid. Ühe tüli käigus lükkas Aivar mu sellise hooga põrandale, et murdsin käeluu. Tundsin end nii jõuetu ja abituna, et jäin sinna nutma. Aivar ütles, et kui ma kohe püsti ei tõuse ja normaalse inimese kombel asju ei aruta, olen üks õel mõrd. Ta viskas minu pihta ka vaasi sisu, teatades, et ma polevat ta kingitud lilli väärt ning et ehk aitab külm vesi mul rahuneda. Sel õhtul sain ma aru, et ühist tulevikku ei saa meil olla.”

-------------

Tihti leiavad kõrvalseisjad, et naine on vägivallas kas või osaliselt ise süüdi, ning soovitavad mehele ärritumiseks vähem põhjust anda. Paraku pole sellisest nõuandest abi. Vägivaldse käitumise põhjus ei peitu ohvris. Vägivalla aluseks pole toimetulematus vihaga, vaid sundiv ja kontrolliv mõtteviis, mida rakendatakse kõige julgemalt just oma partneri peal.

Pole põhjust loota, et vägivald aja jooksul väheneks. Kontrolliv mees muutub suhte tõsinedes üha julgemaks ning asjaolu, et ohver pole ta meelevallast pääsenud, annab vaid jõudu.

Vägivallatsejaid leidub kõikides ühiskonnakihtides ja eri haridustasemega inimeste seas. Kõrgem intellekt annab ahistajale paremad oskused partnerit ummikusse ajada ja kavaluse end kõrvalseisjatele heas valguses esitleda.

Vägivaldselt käituvad mõlemad sugupooled, kuid üle maailma läbi viidud uuringute järgi on kümnest lähisuhtevägivalla ohvrist kaheksa-üheksa naised.                                                                                                                       

Hiiliv algus 

Agressiivne mees ei saabu hoiatussildiga, pigem meenutab vaikselt võrku kuduvat ämblikku. Ta jätab suhte alul nii südamedaamile kui ka tema lähedastele meeldiva mulje. See on üks põhjustest, miks ohvriks langenud naised vägivalla ilmnedes just enesest süüd otsivad, püüdes mehele meelepärasemaks muutuda.

Suhte algstaadiumis kaalub hea halva üles, tunded on lahkumiseks liiga tugevad ning usk olukorra paranemisse suur. Sageli kinnitatakse enesele, et kui säärased seigad jätkuvad, kaovad ka tunded ning lahku minna on kergem. Paraku nii see pole – mida kauemaks suhtesse jäädakse, seda rohkem olukorraga harjutakse ega märgatagi ohvriks muutumist.

Esimeste vägivallailmingute järel palub mees varmalt vabandust, tehtut lillede ja kingitustega siludes ning kinnitades, et juhtunu ei kordu iial. Ta palub härdalt üht ja viimast uut võimalust ning rõhub suurtele tunnetele (mis paraku ei takistanud armastatut väärkohtlemast). Kui naine andestab, järgneb nn mesinädalate periood, mis loob tunde, justkui oleks mees tõesti muutunud.

Ajapikku aga koguneb vägivallatsejas uus pinge ja seda tajuvas ohvris hirmutunne, uus kärgatus ei lase end kaua oodata. Naised, kes säärast vägivallatsüklit on kogenud korduvalt, võivad meest ise plahvatama provotseerida, kuna ei suuda emotsionaalselt rusuvat õhkkonda kauem taluda. See annab aga vägivallatsejale võimaluse juhtunus partnerit süüdistada, siis olukorda ratsionaliseerida ja taas uut võimalust kaubelda. Ning jälle algavad “mesinädalad”…

Võta rahulikult

Suhete loomisel ei tasu kiirustada. Vähesed vägivallatsejad suudavad oma kontrollivat loomust varjata rohkem kui mõned aastad. Ole tähelepanelik mehe lapsepõlve suhtes – kuidas on ta päritoluperes kombeks omavahel suhelda. Üldine austus ja lugupidamine (mida ei tohi segamini ajada hirmuga) on lapse vastutustundlikuks ja sõbralikuks täiskasvanuks sirgumisel äärmiselt olulised.

Jälgi, kuidas räägib mees oma endistest kaaslastest. Naistel võib tekkida kiusatus tõestada, et nad on paremad kui nende eelkäijad. Ent ei maksa unustada, et pilt, mille mees “endistest” maalib, on subjektiivne ja suure tõenäosusega naiste kahjuks kallutatud. Kuigi tundub meelitav olla esimene, kes sedavõrd toredat meest lõpuks vääriliselt hinnata oskab, võib niisugune olukord osutuda lõksuks, millest hiljem raske välja pääseda.

Võim partneri üle

Hästi toimiv paarisuhe eeldab usaldust ja vastastikust austust. Vägivaldses suhtes on jõudude tasakaal paigast ära – ohvrile jäetakse väga vähe õigusi. Mees leiab, et võib kontrollida kõiki partneri tegemisi ja naine olgu tänulik igasuguse vabaduse eest, mida too võimaldab.

Vägivaldne suhe on ühepoolne võimu teostamine, mille käigus loob mees naisele reeglid, jättes enesele õiguse neid igal ajal muuta. Ükskõik kui palju ohver püüaks, on partneri meele järele olla võimatu, sest ta käitumises ei näi olevat loogikat.

Just seda vägivallatseja soovibki – ohvrit segadusse ajada. Ta võib hetkega täiesti teiseks inimeseks muutuda, mõnikord liigub meeleolu äärmusest äärmusesse sekunditega. See tagab, et naine on pidevas pingeseisundis ning igal rahuhetkel oma kontrollija heaks kõigeks valmis – peaasi, et mees rõõmsana püsiks.

Ohver kaotab õiguse partnerile etteheiteid teha või ta peale vihastuda. Privileeg negatiivsete emotsioonide väljaelamiseks kuulub vägivallatsejale. Kui naine vaimse terrori tõttu karjuma hakkab või nuttes toast lahkub, teatab väärkohtleja, et hoopis naine käitub vägivaldselt ja seetõttu on võimatu temaga rahulikult suhelda. Seda, mis partneri nii kaugele viis, keeldub ta tunnistamast.

Täielik isolatsioon

Kontrolliva suhte aluseks on ohvri eraldamine kõigist nendest, kes talle kriisiolukorras võiksid tuge pakkuda. Mida vähem on ohvril sotsiaalset võrgustikku, seda keerulisem on tal destruktiivsest suhtest vabaneda ning ta on valmis taluma emotsionaalselt sandistavaid tingimusi.

Vägivaldne mees trambib ohvri enesehinnangu maatasa, püüab teda kujutada hüsteerikuna ja ähvardab: “sa ei saa minuta hakkama”, “kui lahkud, jäävad lapsed siia”, “ükski teine mees ei taha sind”. Aja jooksul tunneb naine end üha enam abituna ja lootusetuna, tal ei tule pähegi eneselt küsida, miks hoiab mees nii kiivalt enda lähedal kedagi, kes ühelegi teisele korda ei lähe.

Suurel osal vägivallatsejatest on madal enesehinnang. Naise peal teostatav võim aitab seda näiliselt tõsta. Neil ei jää puudu oskusest konflikte rahumeelselt lahendada, vaid tahtmisest seda teha. Väljaspool kodu on nad enamasti igati toredad kaaslased, kelle tumedamaid külgi sõbrad kahtlustadagi ei oska.

Vägivaldne käitumine pole emotsionaalne ega impulsiivne, selles on planeerimist ja valikuid. Mees on vägagi hoolas vältima võimalikku publikut ning korraldab nõnda, et oma koduvälisele heale mainele mitte varju heita; vihahoos asju lõhkudes teab ta valida naisele kuuluvaid esemeid või vastupidi – purustab mõne oma lemmiku, ent ei unusta selles hiljem naist süüdistada.

Miks sa ära ei tule?

Ühel hetkel hakkab naine kas teadlikult või alateadlikult abi otsima ning ümbritsevaile toimuvast märku andma. Ent kui keegi ei mõista, milline koletis on ta mees, paneb frustratsioon ja isolatsioonitunne iseenda mõistuses kahtlema.

Vastupidiselt üldlevinud arvamusele pole vägivaldsesse suhtesse jäämine vaba valik, vaid lõks, millest on keeruline välja murda. Ohvri tahe ja eneseväärikus on alistatud, ta võib tõsimeeli uskuda, et polegi paremat väärt.

Kui füüsilise väärkohtlemise märgid on äratuntavad, siis vaimne vägivald jääb kõrvalseisjatele tavaliselt märkamatuks. Nendeni jõuab vaid selle tagajärg – naine tõmbub üha enam endasse, muutub pahuraks, tujukaks, ärevaks, temaga on ebamugav suhelda. Ohver käitub oma piinaja ootuste kohaselt, lükates võimalikud abistajad endast kaugemale.

Sageli on juhtunut keeruline sõnadesse panna, kõiki olukordi ei saagi lahti seletada, nii segased ja absurdsed võivad need kõrvalseisjale näida. Ohvrile tähendab toimuv palju rohkem kui ümbritsejad tajuda suudaksid, tema “töötlemise” protsess on olnud pikaajaline ja see, mis lõpuks reaktsiooni esile kutsub, võib kõrvalseisjaile tunduda ebaoluline.

Enamik vägivallatsejatest ei lase end probleemitult maha jätta ka siis, kui on ise naist lahkuminekuga pidevalt ähvardanud. Ohver on neile vajaduste rahuldamise objekt, keda nad inimesena ei austa. Vägivaldne mees teeb kõik, et naisele lahkuminekujärgset elu ebamugavaks muuta – keeldub ohvrile tagastamast isiklikke asju, ähvardab temast sõpradele halba rääkida, manipuleerib lastega. Kui naine vähegi murdumise märke ilmutab, muudab mees taktikat ning asub teda tagasi meelitama, sageli see ka õnnestub.

Kuidas olla toeks?

Vägivallaohvri toetamine on pikaajaline ja pealtnäha tänamatu protsess, mille käigus abistajad väsivad ja hakkavad ohvrit iseloomutuses süüdistama. Kuigi naise kirjeldatud kodused olud võivad tekitada ta sõbrale külmavärinaid, ei pruugi ohver siiski lahkumiseks valmis olla.

Abistaja peaks ohvrit toetama ja talle kinnitama, et toimuv ei ole normaalne. Kõige olulisem on hoiduda süüdistustest, just nende abil on ohvri eneseväärtustunne jalge alla trambitud. Võib minna aastaid, enne kui naine suudab lahkuda. Mida stabiilsemalt lähedased ses raskes protsessis ta kõrval püsivad, seda tõenäolisem on ka otsuse elluviimine.

Lahkumine kui lein

Iga lahkuminek on emotsionaalselt raske, see on seotud palju enama kui senisest kaaslasest eemaldumisega. Paljude vägivallaohvritest naiste rahalised võimalused on üsna piiratud, mis teeb uue kodu rajamise keeruliseks. Turvalisuse kaalutlustel võib olla vajalik kolida teise linna. Kui paaril on lapsed, tuleb neile leida uued koolid-lasteaiad.

Lahkuminekujärgsed tunded sarnanevad leinaga, sisaldades šokki, viha ja kurbust. Kõige harjumuspärase kadumine ja teadmatus tuleviku ees röövivad viimsegi kindlustunde. Samas räägivad endised vägivallaohvrid, et kõige selle kõrval on ka kergendus nii suur, et annab jõudu edasi liikuda.

Igas suhtes on paremaid ja halvemaid aegu, oluline ei ole see, et konflikte ei teki, vaid viis, kuidas neid lahendatakse. Sobiv partner peaks oma kaaslases esile tooma parimad omadused ning vältima ta haavamist. Aeg-ajalt tasub eneselt küsida, kas oleksid suhtega jätkanud, kui sinuga esimestel tutvusjärgsetel kuudel oleks sedasi käitutud. Kui vastus on ei ja olukorra lahendamine püüetest hoolimata ei õnnestu, tuleb kaaluda lahkumist. Kunagi pole hilja uut ja helgemat elu alustada.

Merle Albrant, Eesti Naiste Varjupaikade Liidu jurist 

Kõige raskem on tõestada neid juhtumeid, kus naine on aastaid olnud vaimse vägivalla ohver – mees on mõnitanud, halvustanud ja ähvardanud, kuid pole kordagi löönud. Vigastuste korral (nt luumurd, sinikad, naist on juustest tiritud, tõugatud, talle on tekitatud valu) on alus alustada kriminaalmenetlus.

Paljud mehed ähvardavad naist ka pärast kooselu lõppu. Kui naine kardab, et mees viib ähvardused täide, saab taotleda lähenemiskeelu, millega kohus keelab läheneda isikule või teatud kohale (nt kellegi elu-, töö- ja õppimiskohale, tavapärasele liikumisteele) või keelab teatud viisil suhtlemise (nt telefoni või kirja teel).

Enamik vägivallatsejaid kasutavad lapsi, et saada olukorra ja naise üle kontroll ja võim – pärast lahkuminekut ähvardatakse naiselt lapsed ära võtta. Vägivaldsed mehed näitavad end lastele ohvritena (ema jättis mu maha, pean nüüd üksi õhtuti kodus olema, keegi ei tee mulle süüa jne). Mõni isa hakkab ootamatult palju lastega tegelema, kuid kahjuks näitab praktika, et see on ajutine, kestab vaid seni, kuni võim ja kontroll on uuesti saavutatud.

Abi saamise võimalusi on mitmeid. Naiste varjupaigad pakuvad majutust, psühholoogilist ja juriidilist nõustamist, ka lihtsalt ärakuulamist. Kehavigastused tuleb fikseerida kas perearsti juures või erakorralise meditsiini osakonnas. Ohvriabi töötajad nõustavad naisi abisaamise võimaluste kohta.

Vägivaldsest suhtest väljuda pole kerge, kuid vägivallavaba tulevik on pingutusi väärt.

Prokuröri seisukoht

Raul Heido, Lõuna Ringkonnaprokuratuur, ringkonnaprokurör

Umbes kümne füüsilise vägivallajuhtumi korral on üheksal juhul ohvriks tõesti naine. Lähisuhetes esineb palju ka emotsionaalset vägivalda, kus sooline suhtarv on minu hinnangul enam-vähem võrdne. Kriminaalmenetluses käsitletakse kehalise väärkohtlemisena igasugust vägivalda, on see siis füüsiline või emotsionaalne (psüühiline), ja isiku süüdimõistmiseks on vajalikud ümberlükkamatud tõendid. Füüsilist vägivalda on tunduvalt kergem tõendada kui emotsionaalset, mistõttu jääbki mulje, et lähisuhetes on peamiseks ohvriks naised.

Lähisuhtevägivallas süüdlase ja ohvri otsimine on delikaatne teema, sest kui naisepoolne emotsionaalne vägivald (vahel nimetatakse seda näägutamiseks) vallandab mehepoolse füüsilise vägivalla, siis suure tõenäosusega saab kriminaalkorras karistada mees. Taunitav on loomulikult mõlemat liiki vägivald, kuid senisest enam peaksime rääkima emotsionaalsest vägivallast, mis võib inimese tervisele mõjuda kahjustavamalt kui füüsiline vägivald.

Artikkel mõjub positiivsena, kuna erandlikult ei kiruta siin õiguskaitseasutusi (politsei ei aita, prokurör lõpetas menetluse, kohus kohaldas nõrga karistuse). Senisest enam peaks rääkima naiste varjupaikade ja õiguskaitseasutuste koostööst õigusmenetluses, sest vägivald on kehtiva seaduse järgi kriminaalkorras karistatav. Eesti on väike, ent vaatamata sellele on naiste varjupaikade ja õiguskaitseasutuste koostöö piirkonniti üsna erinev.

Aastatepikkune töökogemus lähisuhtevägivalla kriminaalasjadega tegeleva prokurörina on seadnud rõhu põhimõttele abistada ohvreid, kes selle abi ka vastu võtavad. Ühest küljest mõistan sotsiaalseid põhjusi, miks ohver ei katkesta pikaajalist vägivaldset suhet, samas tuleb mõista sedagi, et kriminaalmenetlus on kallis ja õiguskaitseasutuste ressursid piiratud. Aega ja ressursse pole mõtet kulutada vägivallaohvrile, kes ei soovi teha koostööd õiguskaitsetöötajatega.

Enamikus lähisuhtevägivalla juhtumites soovib ohver politseisse helistades lahendada vaid hetkeolukorda, mitte vägivallaahelat kui sellist. Ohver ei mõista, et kriminaalmenetluse alustamisel pole nädala pärast võimalik kuriteoteadet tagasi võtta, mis põhjustab konflikti ohvri ja politseiuurijate-prokuröride vahel. Sellistel puhkudel on üsna reaalne, et kriminaalasi lõpetatakse tõendite puudumisel (ohvril pole kohustust lähedase vastu ütlusi anda), kuid vägivallaring jätkub.

Kriminaalmenetluses on mitmeid võimalusi ohvri abistamiseks. Prokuratuur saab ohvri nõusolekul taotleda kohtult ajutise lähenemiskeelu kohaldamist. Prokurörile on see suur koormus, millele kulub vähemalt pool tööpäeva – materjalidega tutvumine, põhistatud taotluse koostamine, eeluurimiskohtunikuga aja kokkuleppimine jm küsimuste lahendamine. Põhjendatud taotluse esitamisel kohus üldjuhul lähenemiskeelu ka kohaldab, kuid mida arvata ohvrist, kes paari päeva pärast võtab ise vägivallatsejaga ühendust. Lähtudes õiguskaitseasutuste ressurssidest üritame juba kriminaalmenetluse alguses saada selgust, kas ohver on huvitatud vägivalla või vägivaldse suhte lõpetamisest ning valmis tegema koostööd politseiuurija ja kriminaalmenetlust juhtiva prokuröriga. Kui ta selleks valmis ei ole, ei suuda me kahjuks teda aidata.

Vägivallaohvrite parimaid abilisi on naiste varjupaigad, kust on võimalik saada mitmekülgset abi. Kriminaalmenetluse tulemuslikkuseks on vaja laiendada koostööd õiguskaitseasutuste ja naiste varjupaikade vahel. Tartus toimib juba mitu aastat kord kvartalis korraldatav lähisuhtevägivalla teemaline ümarlaud, mille üks eesmärke on tutvustada kriminaalmenetluse probleeme koostööpartneritele, sh naiste varjupaikadele, sest vägivalda peatada on võimalik vaid ühise tegevuse ja koostööga.

2 kommentaari

M
Mees  /   13:18, 14. aug 2017
Väga tõene jutt. Mind tümitati samuti ja kui 45 aastaselt lahutasime olid mul ainult ühed riided seljas. Teist last pole sellest ajast näinud ja ei näidatagai. Ilmselt pole minu oma. Sellised inimesed on täielikud manipulaatorid. Rõve mõelda, et sellist naist veel Mare Lust kohtus innukalt kaitses. S A A S T
1
1953  /   13:41, 14. aug 2017
olid paremad jutud

Loe ka neid lugusid