2
fotot
(Kristjan Lepp)
Jaga:     
Kullafond

Sünnipäevalaps Kristiina Ehin: "Võitlesin selle saatuse vastu, ma ei tahtnud hakata luuletajaks nagu isa ja ema." (22)

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Eesti Naine 2013. aasta mais

Lihtsalt õhust, armastusest ja pikast undrukust ei jaguks, et Kristiina Ehinit kirjeldada. Tema vetelkõndimise ja tuleneelamise audiolood on saadaval Ööülikoolis, muinasjutte proosa- ja luulevormis tuleb kaante vahele aina juurde.

Üha klaarimaks saab mulle, et midagi ebamaist ja haldjalikku on Kristiinas tõesti. Juba jookseb ta mäest alla, dressid seljas, et oma rakud läbi raputada, siis on kadunud, küll raamatukogutuurile või loovregilaulu õpetama, küll rahvusvahelisele luulefestivalile uut auhinda vastu võtma. Siis on tagasi, istub agulitrepil, mängib karmoškat ja mainib, et on oma luuletustele viisid teinud. Siis teatab, et hakkab peagi kolima. Neljas kord kolme aasta jooksul.

Perepärimusest ja psühhoteraapiast
Poolteist aastat tagasi kaotas Kristiina oma isa. Luuletaja Andres Ehin lahkus ootamatu haiguse läbi, minek oli tundidega ja Kristiina ei jõudnudki isa juurde enne, kui kõik pöördumatult läbi oli.
Tänavu kevadel ilmus Kristiinalt tema esimene romaan, "Paleontoloogi päevaraamat", mis tõukub perepärimusest ja lapsepõlvest. Neil teemadel kirjutada vahetult pärast isa surma on olnud omamoodi psühhoteraapiline, tunnistab ta. Kiusatus kirjutada lapsepõlvest oli temas juba varem, segatud kummalise hirmuga. "Kui isa suri, tekkis sisse jõud – nii palju armsaid asju oli meeles, ja need jääksidki alatiseks jäädvustamata, kui mina seda ei teeks." Selgus, et isa oli hakanud enne oma surma memuaare kirjutama. "Lugesin seda alles hiljem ja olin nii tänulik, et ta jõudis selle kirja panna."
Kristiina julgustab eestlasi, mitte ainult kirjanikke, oma pere mälestusi jäädvustama. Just perepärimustes on peidus tegelik ajalugu, just nende lugude kaudu tajume seda, mis kunagi enne meid oli. "Kui kahju, et paljudes peredes on perepärimus katkenud. Kui inimene viiakse elama oma juurtest kaugele, jääb sellest kohutav haav. Siiamaani me, eestlased, parandame oma viimasel sajandil löödud haavu, ka sellest räägin ma oma romaanis."

Algusest äikesetormis
Ema: luuletaja Ly Seppel. Isa: luuletaja Andres Ehin. "Ja ma võitlesin terve lapsepõlv selle saatuse vastu, ma ei tahtnud hakata luuletajaks nagu isa ja ema," räägib Kristiina naeratades. "See tundus kõrvalt vaadates hästi raske elukutse. Aga siis tuli see mu juurde nagu ilmutus: vihma sadas, äikesetorm meie maja lähistel, ma jooksin trepile ja järsku käis nagu välk läbi! Terve luuletus. Olin siis 14. Kirjutasin selle üles ja mulle väga meeldis see tunne."
Edasi tuli suur võitlus enesega, enne, kui ta jõudis parnassile astumiseni. Selleks ajaks, kui ilmus esimene raamat, oli Kristiina kirjutanud sahtlisse enam kui kümme aastat ning ülikoolis lõpetanud eesti keele ja kirjanduse eriala. "Olin juba algusest peale leidnud oma tee," ütleb ta – ja tormiga saabunud esimene luuletus on tema esimese luulekogu "Kevad Astrahanis" avalehel, just nii, nagu ta toona tuli. Nüüd on luuletamine Kristiina identiteediks. "Mulle on üha enam hakanud meeldima olemise viis, kus üks tiib on intellektuaalsus ja teine tiib on tunded. Väga äge kahe tiivaga lendamine!"
Kirjeldus Kristiinast oleks poolik, kui kahe tiiva vahel poleks keha. Kehaline visuaalsus on talle tähtis, ja liigutamine. "Näiteks tants on väga meeleline viis maailma tajuda, seda on mulle vaja tasakaaluks kirjatööle. Mulle meenub ikka mu tai-ji-õpetaja ütlus, et inimesele on ürgselt omane end liigutada selles ruumis, kus ta asub – see suhestab teda hetke ja hingetõmbega... Kui lähen jooksma, siis kõik rakud rappuvad läbi. Pärast seda on palju kergem kirjutada, sest ma ei kontrolli nii väga oma vaimsust, mõte läheb jooksma..."

Elust üksikul saarel
Ühe kummalise sammuga eristus Kristiina nn tavalistest luuletajatest aastal 2005, kui ilmus ta päevikupõimetega luulekogu "Kaitseala" – see rääkis aastast, mil ta elas muumitrollide kombel üksikul saarel vahitööd tehes. Poolpoeetilises meeleolus oli ta kord seltskonnas oma sellelaadsest unistusest rääkinud. Just samal päeval, kui ta lõpetas rahvaluule magistrantuuri, astuski ligi üks tuttav, kes seda juttu kuulma oli juhtunud, ja küsis: "Mohni saarele otsitakse saarevahti, kas lähed?"
Ta oli elu ristteel ja otsustas kiirelt. Jah. Lähen. Maailma oli juba parasjagu nähtud, pagasis olid Hiina, Venemaa, Islandi ja Ameerika reisid... "Ma kogu aeg tunnetasin oma pidetust, oma juurte mustavaid auke, tekkis tahtmine end korraks juurduda lasta," meenutab ta. "Väga lahe oli kiiktool randa viia ja oodata, kuni paat mulle järele tuleb, kiiktool siis paati tõsta ja minna." Lahemaa rahvuspargis asuv veerand kilomeetri laiune ja paari kilomeetri pikkune saar sai aastaks tema hoole alla, prügikorjamisest haruldaste samblike eest hoolitsemiseni. Viinistu rahvas, eriti lapsed ja noored said väga armsaks, siiani peetakse kirjavahetust. "Kohutavalt ilus aeg oli, nagu paradiisisaar. Mul kunagi pea ei valutanud. Värske õhk, puhtus..."
Aga selleks ajaks, kui aastaring täis sai, teadis Kristiina, et on tunduvalt suuremate sotsiaalsete vajadustega, kui varem arvas. Mandrilt toodavast söögist olulisemaks defitsiidiks sai inimsuhtlus, mida eriti talvekuudel ei jagunud. Näiteks tahtis ta minna luulefestivalile ja pidas hinge kinni, kas merel läheb tuul palli võrra nõrgemaks, nii et paat julgeks talle järele tulla. Festivali oli hädasti vaja. "Sain aru, et mul on vaja näha end teiste silmade peeglis. Võib-olla poleks ma linnaelu ja inimeste teadliku hindamiseni mitte kunagi jõudnud, kui ma poleks vahepeal aasta aega üksinda elanud. Loomeinimestele on ju ikka omane see püüd ära elevandiluutorni kolida. Ma tegin selle teoks ja väga õigel ajal – väikese lapsega oleks sellist katset raske läbi viia."
Kristiina on tajunud, et päris palju on inimesi, kes teda raamidesse soovivad panna. Lehvivate juustega õrna hingega poetess... "Sa ju vastad neile ootustele oma väljanägemistega," ei saa ma ütlemata jätta.
"Mitmes mõttes tunnen, et mu loomulik stiil vastab tavaettekujutusele luuletajannast," tunnistab ta. "Kas peaksin seda muutma, et mind tõsisemalt võetaks? Ei. Olen rahul oma naiseliku poolega. Pigem häirib mind Koidula-aegadest pärit arusaam, et naisluuletajal on sobivad ja soovituslikud teemad, nagu isamaa, sõprus ja armastus. Neist tuleb kirjutada kombekalt, kuid tundeliselt. Nähku ma välja, nagu näen – ise tean, et oma raamatutes nihutan neid piire... Emad peavad siin maal lükkama lapsekäru läbi sopa ja lume, emas peab olema sitkust."

Lisaemadusest ja üksikemadusest
Kristiinale meeldib sõna "lisaema", just seda on ta oma mehe Silveri seitsmeaastasele tütrele Emmale. "Kasuema" tundub sõnana imelik, kuigi Emma on pannud teda vahel mängima kurja muinasjutu-kasuema – küllap lahendamaks pinged, mis muidu kuhjuda võiks. Emma on kõrgete põsesarnade ja üleannetute silmadega vahva tüdruk, minu pilgu jaoks Kristiina poja, kuueaastase Hannesega väga ühte nägu. "Eestis on 60% peredest kärgpered, kus sinu-minu-meie lapsed kombinatsioonis – ja see olevat maailma kõige kõrgem näitaja," on Kristiina kuulnud.
Kahjuks teab ta omal nahal ka Eestile omast tava: bioloogiline isa ei ole maksnud oma pojale toetust ega ka muul moel kaasa aidanud lapse kasvatamisele, aga ikka ei saa mehelt vanemlikke õigusi ära võtta! "Seda saaks taotleda vaid siis, kui isa on lapsele füüsiliselt vägivaldne ja ohtlik. Aga kui mees lihtsalt ei tee oma lapsest välja – sisulises mõttes ei ole isa –, siis ei saavat teha mitte midagi," kirjeldab Kristiina teemat, mis talle palju haiget teinud. "Seadus võiks olla sõnastatud hoopis nii, et bioloogilisest isast võiks olla mingisugust kasu, psüühilises või materiaalses mõttes, siis on tal õigus ametlikule isastaatusele."
Nagu ta raamatu "Emapuhkus" illustratsioonid ja mõnedki luuletused näitavad, peab üksikema suutma venida korraga eri suundades, jaksama ööde arvelt rügada, vedama kahe inimese koormat ning ennast ja last vaimse vägivalla rünnakute eest kaitsma, üritades seejuures olla ka hea ema, mitte emotsionaalselt katkine inimvare. "Mu esimesed kolm ema-aastat olid ikka väga rasked," tunnistab ta. "Praegu on mul kolm lähituttavat, kes võitlevad samasuguste asjadega, ja ma ei näe, et riik pakuks toetust. Hea küll, on naiste varjupaigad. Aga toetust läheks vaja rohkem ja mitte ainult siis, kui asi varjupaika põgenemiseni jõuab."
Kristiina turvavõrguks olid lapse sünni ja esimeste aastate ajal ema ja isa: ta kolis toona tagasi Raplasse ja sai abi. "Palju abi," rõhutab ta. Ja kui Silver saabus Kristiina ellu (valgel laeval Ventspilsi luulefestivalile seilates, laul purjedes ja kihlasõlg taskus), läks elu kergemaks. "Siis sain ma endale lubada peaaegu et murdumise," ütleb Kristiina vaikselt. "Pinge oli mitu aastat nii suur olnud ja kui see järsku tänu Silverile vähenes, oli algul harjumatu olla. Siiani näen hirmuunenägusid, et vanad ajad on tagasi."

Üle luua astumisest
Kaks aastat tagasi astusid Kristiina ja Silver värskelt pärast laulatust mehe vanemate talusse. Seal oli luud pandud ukse ette pikali maha, vana kombe järgi prooviti nii uut perenaist. Kristiina astus kergel sammul luuast üle, isegi mõtlemata, mis see olla võiks, sest kiirustas paberi ja pliiatsi poole, äsja peas valmis saanud luuletust kirja panema.
Ah see oli luud, ja ma astusin sellest üle? Sellest sai ta alles mõni hetk hiljem aru.
Erilist kahetsust ma Kristiinas ei märka, kui ta seda meenutab. Pigem on siin enda aktsepteerimist sellisena, nagu ta on. Loominguline hing, kes jääbki üle luua astuma, kui luuleread peas kipitavad. Kuidas kombineerida peret, kodu ja loometööd? Õiget vastust siin pole, aga abiks on see, kui enda vastu liiga karm ei ole, arvab ta. "Väikese lapse kõrvalt on ime, kui suudad üldse loomingut teha. Nüüd on abiks olnud Viljandi waldorflasteaed, aga enne kirjutasin Hannese uneajal." Tegelikult on ta kohvikutes kirjutamise ajast ülikoolipäevil selgeks saanud keskendumisoskuse ja tausta väljalülitamise (siinkohal on abiks imehead, alati kaasas kantavad pehmed kõrvatropid). Aga oma lapse juures ta selliselt välja ei lülitu.
Kristiina rahvusvaheline läbilöök jäi just aega, kui Hannes oli sündinud: "Kolm esinemist ütled ära, neljandale võtad lapse kandelinaga kaasa." Kõige ekstreemsema reisi võttis ta ette aastase Hannesega, käies nädala jooksul festivalil Sloveenias, esinemas Itaalias ja auhindade jagamisel Londonis, kuhu ta oli kutsutud Euroopa tõlkeluule auhinna nominendina. Kui selgus, et kõigist äsja esinenutest võitis just tema, võttis Kristiina auhinna vastu, laps kandelinaga kõhu peal. "Põhjustasin sellega furoori," muigab ta, ja meenutab samast ajast pärit sõimukirja ühelt staažikalt Eesti pedagoogilt: "Imetav ema peaks lapsega kodus olema, mitte seltskondlikele üritustele ronima!" Kirja põhjuseks oli Kristiina osalemine Ingrid Rüütli loeng-vestlusõhtul, aastane laps rinnal kaasas.
Alles möödunud talvel jättis Kristiina lapse esimest korda kauemaks kui mõneks päevaks. Kolm nädalat elas eelkoolieas poiss kord kodus Silveri, kord Raplas vanaema juures, samal ajal kui Kristiina oli sukeldunud oma "Paleontoloogi päevaraamatu" kirjutamisse Kesk-Soomes Tamperes kirjanike-kunstnike külalisateljees.
"Minu jaoks oli ootamatu väljakutse see, kuidas hoida oma peas alles 70 peatükki, mis moodustaksid ühise hingamisega terviku," selgitab ta oma kodust lahkumise põhjust. Ta sai aru, et ei suudaks sellist teost luua aegamisi, muude asjade vahelt tunnikesi näpistades. "Tajusin, et pean oma romaani visuaalselt üles riputama!" Tampere keskväljakule avanev hiigelsuur ateljeeaken oli nende nädalate jooksul maast laeni täis kollaseid lipikuid, nii et omal kombel said kõik selle linna inimesed osa Kristiina lapsepõlveloost.

Kirjanduskambrist ja kolimisest
Kristiinas on värsket mõtlemist ja asjade käimalükkamise julgust. Uue kodulinna Viljandi kirjanduselus suutis ta möödunud aastaga kihama panna uue liikumise: nn värske loomingu salongi igal täiskuisel neljapäeval pikniku vormis: istutakse vanal laudpõrandal, süüakse-juuakse ning loetakse üksteisele ette avaldamata loomingut.
Nüüd liigub ta ise Viljandist edasi, õigemini tagasi Tartusse. See tundub olevat ta elu muster: liikumine, ka sage kohvrite ja kolimiskastide pakkimine. Juba tudengieas Tartus armastas ta endale elamiseks otsida aina uusi ärklitube, samamoodi puumajades katuse all on ta jätkanud kulgemist Viljandis, lihtsalt kodud on muutunud veidi suuremaks. "Tegelikult olen ma kolimisest väsinud," tunnistab ta. "Loodan, et tuleb see päris õige koht! Inimesele on keskkond väga tähtis, ma otsin seda ideaalilähedast..."
Uus liikumine sai alguse kukkumisest. Mullu novembris kukkus ta nii õnnetult, et murdis käeluu õla lähedalt sellise koha pealt, kuhu kipsi panna ei saa ja kus paranemine on vaevaline. Liikumisnarkomaan pidi nädalate kaupa olema nii, et õlad püsiks paigal. "See aeg pani mind mõtlema, et pean ette võtma midagi, mille nimel kiiremini paraneda, pean julgema oma unistusi ellu viia..." Ja südames oli suur Tartu-unistus. "Mul on vaja rohkem loomingulisi kontakte, väljakutseid, areeni..."
Unistusel oli konkreetsem vorm kui lihtsalt linnavahetus. Miks ei võiks olla keset Tartu linna Loomemajanduskeskuses üks Kirjanduskamber, uksel ümberpööratav silt "Töötan" ja "Avatud". Seintel Kristiina joonistused, laial aknalaual leevendavad stressi liivakast ja merekivid. Ja elu kuu tõmbamise-tõukumise rütmis: vana kuu ajal ta nagunii eriti loominguline pole, siis hakkab rohkem inimesi vastu võtma, täiskuu ajal on aga kamber võõrastele suletud, sest perenaine kirjutab. "See on mu ammune unistus, avatud tööruum. Et ma ei peaks muretsema, kuhu külalised tulla saaks ja kas mul nõud on pestud. Tahaksin, et sellises ateljees oleks spontaansust, hetki, mida ei saa ette planeerida. 60ndatel Tartus loeti kohvikutes värskeid luuletusi ette," räägib ta kadedal häälel. "Mulle on see väga mõistetav. Kui sul sünnib midagi, tahakski kohe toolile hüpata ja ette lugeda, ükskõik kellele. Kirjanduse tajumiseks ei ole tingimata vaja kirjandusteaduslikku tausta, mis vahel võib segadagi. Ilmselt hakkan oma kambris neile ette lugema, kes läbi astuvad."

Igavestest otsingutest
Tartus ootavad Kristiinat sügisest ka muud uued horisondid: loodetavasti asub ta õpetama Tartu Ülikoolis loovkirjutamist, mis saab esimest korda selle ülikooli ajaloos püsikursuseks. Tudengielu rütmis hingamist ootab luuletaja oma ellu tagasi: "Mulle meeldib see seisund, et kogu aeg arenen. Ehk lähen ise ka veel kõrgkooli tagasi." Temas on renessansiajastu inimese stiili, kes naudib oma erinevaid külgi. Kung fust ja tai-jist Ladina-Ameerika ja moodsa tantsuni, vahepeale peoga erinevaid kunstikooliõpinguid – niisugune on ta hobide ajalugu.
Omal ajal Tartu Ülikoolis kirjandust ja keelt õppides tundis ta kord vajadust pausi järele. "Mul oli terve hunnik vana mööblit, nii astusin kunstikoolis puidu restaureerimist õppima. Aga seal hakkasin kiiresti puudust tundma verbaalsest mõtlemisest. Nii et olin ülikoolist aasta aega akadeemilisel puhkusel ja sain algajaks mööblitisleriks, sain tehtud värviõpetused, joonistamise algkursused – ka seda rada plaanin jätkata. Kui vahva on end vabalt väljendada, kui mitte keegi ei pane hindeid!"
Oma luule- ja jutukogule "Viimane monogaamlane" joonistas ta ise pildid, ja see raamatutandem osutus aasta kaunimate tiitli vääriliseks. Kristiina näitab hasartselt raamatut: "Olen nii uhke, küll ma pingutasin ja joonistasin ümber... Piltides on läbi mängitud inimestevaheline lähedus, puudutused. Eeskujuks olid renessansi ajast pärit puulõiked, mis Pariisis ühest muuseumist leidsin."
Hanna-Liina Võsa lavastab maikuus sellesama "Viimase monogaamlase" lühijuttude põhjal monoetenduse. Hanna-Liina otsis Kristiina raamatu põhjal üles ja palus endale lavastamise õigusi. Esialgu ei tahtnud Kristiina anda, aga siis tabas ära, et vaatab justkui peeglisse: ta ise tahab aina areneda ja teha uusi asju, mis õigusega siis teisele seda keelata? "Ju ta siis tundis end minu juttudes ära. Raskesti mõistetav naine, ühest küljest armutult aus ja teisalt ausalt paheline, parajalt eneseirooniline ning üle kõige parandamatu tõe ja armastuse otsija. Ju me siis sellised oleme."

Ly Seppel, Kristiina ema:
Ta oli lapsena arukas, natuke äpu, ausameelne, kirglik õigluseotsija, kergesti haavuv. Mõnikord üllatas koduseid selgeltnägemise võimega. Kolme ja poole aastaselt haaras ta mul kord esikus ümbert kinni ja teatas rõõmsalt: "Ema, sinu kõhus kasvab tita!" Mul endal ei olnud sellest veel aimugi. Hiljem selgus, et tal oligi õigus.
Praegune Kristiina on põhiliselt seesama, ainult et rõõmsameelsust ja toimekust on kõvasti juurde tulnud.

Ilmar Lehtpere, Kristiina tõlkija:
Üheksa aastat tagasi leidsin internetist paar Kristiina luuletust ja tundsin sügavat hingesugulust. Kui "Kaitseala" ilmus, tõlkisin paar luuletust ja saatsin Kristiinale. Talle meeldisid. Edasi saatsin tõlked ühele Inglise kirjastusele. Juba järgmisel päeval, pühapäeval, vastas kirjastuse juhataja, tänas ja küsis, millal ma saan pakkuda piisavas koguses tõlkeid luulekogu avaldamiseks.
Kristiinal on siiani ilmunud kümme ingliskeelset raamatut minu tõlkes, kohe on ilmumas järgmine, USAs. Ta on Inglismaal võitnud kaks mainekat kirjandusauhinda. Mul ei tule enam tema loomingut kirjastustele pakkuda – nemad pöörduvad hoopis meie poole sooviga seda inglise keeles avaldada. Kristiina on välismaal tõesti kuulus kirjanik, nii luuletaja kui proosakirjanikuna. Tema looming on aus nagu ta isegi: sügav, liigutav, üllatav, ilus, vahel väga naljakas.

Silver Sepp, abikaasa, muusik:
Unustasin ühel jätkupeol oma mütsi Kristiina korterisse, teda veel tundmata. Umbes aasta pärast tahtsin mütsi tagasi, sain sõbra sõbralt numbri ja helistasin. Võisin mütsile järele minna ja – kui saabun kahe päeva pärast, olen palutud ka Kristiina sünnipäevale. Otsustada aitas bensiinijaamast leitud kirjandusajakiri, mille kaanelt leidsin Kristiina. Sünnipäevapeolt mäletan, et Kristiina astus minu poole üle vaiba ning komistas. Olen ikka arvanud, et tõeliselt head asjad esimesel lähenemisel ikka komistavad.
Nii ilusa ja andeka luuletaja kõrvale saabki sobida vaid üks Metsapoole põhikoolis käinud külapoiss. Olen natuke düsgraafik, loen aeglaselt ja mitte väga palju. Kirjandusloolised teadmised on puudulikud ning võõrsõnu eriti ei kasuta. Põhiliselt löön puupakkude sisse häälestatud naelu, nüpeldan jalgratta esiratast ja veega täidetud pesukausse, nimetades neid asju pillideks ning sündivaid helisid muusikaks. Sinna juurde laulan omi laule. Tundub, et Kristiina vajab just seda, ja mul on hea meel, et saan seda talle pakkuda.

13 kommentaari

W
Woodstock  /   15:06, 18. juuli 2017
Inimesel on kaks vanust - välimine, mida möödetakse ajaliselt ja hingeline, mida ei möödetagi, boheemlasrahvas elab ikka sisemise vanuse järgi - ehk siis ei vanane kunagi. Kaunile ja andekale boheemlaseplikale soovin sada aastat välimist vanust ja igavesti noort sisemist!
V
veel Woodstock  /   15:32, 18. juuli 2017
Luuletajaks synnitakse, mitte ei hakata, nagu synnitakse ka muusika- vöi kunstiinimesteks, loomingulised kunstid pole opitavad, anne on geenidega kaasaskäiv omadus.
Andeid proovitakse kyll akadeemiliselt raamidesse suruda, aga peale isikupärasuse ja oma käekirja hävimise ei saavutata midagi. Nii et see millega sa tegeled, on sinu saatus ja soovin sulle suurt edu ja läbilööki.
T
tõrvatilk  /   04:59, 19. juuli 2017
kui muuks ei ole võimeline, hakka luuletajaks :)
W
Woodstock  /   05:51, 19. juuli 2017
Kui Jumal on sind loonud halli massi esindajaks, siis tegeledki sellega, milleks vöimeline oled, ei rohkemaga.
L
Lepitaja  /   06:44, 19. juuli 2017
Eks igaüks on ühiskonnas vajalik ...ja igaühte kasutatakse ära.
S
Selge värk  /   09:37, 19. juuli 2017
Kui ei oska luuletada, oled hallmass!
K
Kodanik A  /   11:08, 19. aug 2017
Mind on loodud bürokraadiks ja ma tee kiiret karjääri!
I
ilus,armas ja andekas  /   19:38, 18. juuli 2017
kõik öeldud.
I
Insekt.  /   09:33, 19. aug 2017
Rohutirts siristab ka suveläbi ja on rõõmus,kui tuleb sügis,poeb kasvõi mullamutile kaissu,et sooja saada ja ulualust!
  /   19:45, 19. aug 2017
nu sinu sajatused käivad pigem rongaisade ja kollide pihta. Kogu elu naudivat suve, siis teesklevad suve, lõpuks tali käes ja ütlevad, et materiaalsed väärtused tabu, hakkavad sidemeid looma, tasuta leiva ja hooldaja lootuses...viinast ei räägigi.
Aga Kristiina oma järeltulevat põlve ülal pidanud, peab ja hakkab pidama, leiva lauale tuua oskab...sinu märkus paraku kohatu.
S
Silber Nagel  /   00:58, 19. juuli 2017
Silver on üks tore asjamees.
P
Pea piiri ja ära üle pinguta  /   08:51, 19. aug 2017
Ma ei taha teda iga jumala päev uudisnuppudes näha.
T
tühi õhk  /   09:25, 19. aug 2017
pr.linnakirjanik lubas Tartus enneolematul hulgal kirjanduselu üritusi... Kuhu need kõik jäid? Meedias pole lubatud üritustest mitte ühtki reklaami, kajastust ega analüüsi-arvustust.
M
mis kirjanik,  /   15:43, 19. aug 2017
ta ei oska vigadeta eesti keeltki. Omale? Sõna oma ei käändu, tuleb öelda - endale. Ainult üks erand on: omal viisil.
E
elmo  /   09:56, 19. aug 2017
Iga nädal artikkel või kaks .Mul on Ehinast juba sahin ja kohin.
M
mai  /   08:20, 20. aug 2017
parem loeks saagimist jah
K
Kindel ..  /   10:39, 19. aug 2017
Paistab olevat suurenev fakt , et tädil on mured , et areenile kipub üha enam .
T
tiks  /   12:04, 19. aug 2017
Haha, kuivikud tädikesed, kes end laulus ära tundsid, turtusuvad siin näost rohelised.
A
A mida see pikali pandud luud siis ukse taga tähendab  /   15:59, 19. aug 2017
See oli ehin vöi
R
Raadio Vabandus  /   16:33, 19. aug 2017
Kas oleks mõni leht ka ilma Ehinita, tahaks kakale minna, aga kuidas nii kaunist näolappi enda tagumiku vastu paned...
  /   18:51, 19. aug 2017
On ikka inimesi, kes kasutavad vetsus ajalehte (16.33) Muide tualettpaberiga tuleks odavam, kuid arvatavasti taheti väga vaimukas olla.
K
Kristiina   /   13:36, 20. aug 2017
vist hakkab poliitikasse sättima. Iga päev meedias.

Loe ka neid lugusid