Noor ema Viiu Härm, abikaasa Paul-Eerik Rummo ja nende esimene laps, 2kuune Lilit. (Erakogu)
Jaga:     
Kullafond

Sünnipäevalaps Viiu Härm: seda armastust poleks saanud kuidagi vältida

Lugu ilmus esmakordselt Eesti Naise 2013. aasta jaanuarinumbris.

Luuletaja Viiu Härm tunnistab, et pole juba ammu luuletusi kirjutanud. Mis on ta viimaste aastate kirg – mis aitab unustada valu?

„Vahel kui mul on vaja mõnd teksti kirjutada, soovitab Paul: küll unes tuleb. Temal on pliiats ja paber voodi kõrval, et ka poolunes tulnud mõtted kirja panna. Aga minul ei tule nii. Kuigi see tunne on küll, et luuletusi mina ei mõtle välja, vaid need kuskilt antakse,“ räägib Viiu Härm ja muidugi meenub kohe ta luuletus:

mu laulud ei tule tuulest

ja nad ei tule mu seest

mulle mõnikord annab neid jumal

minu hingevaevade eest

„Vahel ei loe ma oma käekirja välja ja käin Paulilt küsimas, kas selle on kirjutanud tema või mina,“ naerab Viiu. Abikaasa, luuletaja Paul-Eerik Rummo neid tavaliselt enda omadeks siiski ei tunnista. Kaks kirjanikku, kaks luuletajat – ühised lapsed, kodu, elu ja armastus. Kui palju nad üksteise kirjutatut tunnustavad? Viiu naeratab leebel moel, ent hämmingus: „No see on küll ootamatu aspekt... Võib-olla me vahel mõtleme, et teine on kirjutanud midagi head, arvates samas, et see mõte jõuab teiseni ka sõnadeks vormistamata...“

Üks kord siiski. Kui ajakiri Looming tellis Viiult ta 60. sünnipäeva ajal luuletusi, lubas poetess mõned mustandid üle vaadata. Otsis kimbu kokku, tegi parandused ja palus Paul-Eerikul vaadata, kas anda need Loomingusse või mitte. „Ta tuli, need luuletused näpus, ja ütles: „Mina tahaksin niimoodi kirjutada.“ See võib-olla ongi ainuke hetk, mil ta on öelnud midagi niisugust.“

Aga Viiu ise? „On teatud Paul-Eeriku luuletused, mida ma tahan lugeda ikka ja jälle. Näiteks „Palmipuud ümber istutades laulda“ – see on võimas, koondab minu jaoks kõik: Pauli enda ja meie ühise elu. Või ta Hamleti laulud. Arvan, et ma ei pea otse kiitma, et küll sa oled kirjutanud hea luuletuse – tema tekste oma luulekavadesse valides olengi talle seda öelnud!“

Küll jätkab Viiu teemat: „Kui on kõrvuti kaks inimest, kes kirjutavad luuletusi, on paratamatu, et seda tunnet, et üks on geniaalne luuletaja ja teine lihtsalt luuletaja, sa välja ei roogi. Sa respekteerid, et teine on võimsam.
Võrdlusmoment võib ju olla segav ja häiriv tegur. Kuid ma ei usu, et olen jätnud midagi kirjutamata sellepärast, et mõtlen: Paul-Eerik ütleks sama asja vägevamalt ära.“

Tahan vastu saada hetked need*

Luuletusi pole Viiu Härm juba mõnda aega kirjutanud. „Tahan pilte teha!“ Tema Facebooki sõbrad teavad, et Viiu kirg on loodusfotod. „Pildi pealkiri on ju ka nagu luuletus!“ Ja eks pilt isegi.

Esimesed fotondusalased nõuanded sai ta aga üsna absurdsel moel. Kui fotosalongis Viiu pilte paberile kopeerinud neiule tuli järgi tolle elukaaslane, heitis mees pilgu ka Viiu töödele ja soovitas, et neilt saaks kuupäevanäidu eemaldada. „Ta andis aadressi, kust võiksin tulevikuski läbi astuda. Läksingi ja see tugevaks fotograafiks osutunud mees näitas mulle ka lihtsamaid Photoshopi võimalusi ja andis head nõu.“

Valdavalt siiski enda ja teiste töödest ise õppinuna läkitas Viiu oma pilte mitu aastat looduspilt.ee-sse. „Seal oli ees tugev loodusfotograafide armaada ja mul oli seal lõpuks isegi täiesti arvestatav reiting. Aga ma tundsin, et sealne süsteem seab piirangud, millega kaotan midagi, mis minus tegelikult on.“ Väsinud võitlemast oma piltide õiguse eest olla need, mis nad on, mõtles Viiu: „Kui sulle pole nii palju aega ja võimalusi antud, et jõuda ülima perfektsuseni, siis tee nii nagu oskad. Ma ei pildista soovist, et mu kaader jõuaks mõne tippfotograafi võimsa looduspildi kõrvale. Vaid selleks, et jagada hetki. Varju ja valgust, peegeldustega lisanduvat uut dimensiooni. Ja on minu jaoks suur väärtus, kui pilt kellegini jõuab ning talle korda läheb.“

Aja järgi, mis Viiu arvutis veedab, võib selle kohta vabalt öelda sõltuvus. „Kuigi ma ei tea, kas see on sõltuvus arvutist või fotograafiast: fotode arhiveerimine, valikute tegemine, pilditöötlemine! Ma tean, et teen endale kurja, kui ei suuda arvuti tagant tõusta, kuid mu suurim viga on põhjalikkus!“

Keegi ei jõua kõiki ta fotosid iial läbi vaadata, teab Viiu. „Aga samas võib võtta seda kui päevikut. Mul on kuupäevalised kaustad, kus näha, mida ma tegin näiteks mingil kindlal päeval 2009. aasta juulis – kus käisin, mida nägin.“

Ajju kratsib valujooni

Seda aga, mis hinnaga Viiu pildid sünnivad, teab üksnes tema ise ja ta lähedased. Haigus, mis on saatnud teda 19. eluaastast, võtab siiani ootamatuid vorme. 1963. aasta talvel, lavakooli kolmandal kursusel põdes Viiu viirust, mis sai tollal levinud diagnoosi: sesoonkatarr. Kuid kõrge palavik – 38,5 kestis detsembrist kuni suve lõpuni!

Viiu saadeti ühe arsti juurest teise juurde, kuid palavik ei alanenud. Neiu pandi Tallinnas Uus-Tatari tänava tuberkuloosihaiglasse. „Olin sealsete haigetega ühes palatis, rögatopside keskel, sain täiskomplekti tuberkuloosiravi. Oli aeg, kui pidin võtma 37 tabletti päevas, lisaks 7-8 süsti.“ Seal läbielatust räägib ka Viiu Härmi romaan „Õhuaken“.

Palaviku langedes algasid aga atakid, rängad ja alati ootamatud, tuues endaga lämbumishood, meeletud kõhu- või peavalud, vererõhu uperpallid... „Kunagi ei teadnud, mis tuleb.“ Salapärase haigusega patsienti lennutati-sõidutati Maarjamõisa neuroloogiahaiglasse, kahel korral pikemaks ajaks Moskvasse. ”Haiglaaastatel sain näha ränki inimsaatusi, paljudel juhtudel tunda ka meditsiini võimetust.“

Lõpuks jõuti järeldusele: asi on vaheaju kahjustuses, hüpotalamuses, „mis on me ajus nii tilluke, kuid nii tähtis, et reguleerib kogu me elutalitlust. Kui tema annab vale käskluse, lööb see kõik sassi, tekitades erinevate haiguste sündroome. Kui väga lihtsalt seletada. Ja selles segaduses on raske orienteeruda.“

Oli arste, kes ei lubanud Viiul esimestki last sünnitada, samas kui mõned neist arvasid, et ehk just pärast seda lähevad asjad paika. „Tuhka nad läksid!“ Viiu meenutab hirmsaid kordi, kui atakk tabas teda ajal, mil ta oli titaga üksi kodus: „Telefoni ei ole, roomad mööda põrandat, et jõuda seinani ja taguda sellele – ehk taipab naaber tulla.“

Ja iga haigushoo järel tuleb taas liikuma õppida – algul ühelt küljelt teisele keeramist, püsti tõusmist, kuni välisukse, siis väravani kõndimist... Haigus on kulgenud läbi aastakümnete – on olnud paremaid ja halvemaid aegu. Aastatega on lisandunud hulk muidki tõbesid. Rohud aitavad hoida stabiilsust. Kogu elu jooksul tarbitud ravimihulga tõttu on Viiul totaalne ravimiallergia ega leidu naljalt valuvaigistit või anesteetikumi, mis talle sobiks. Isegi putukahammustuse põhjustatud anafülaktilise šoki blokeerijad on välistatud. „Kõige enam häiribki ebakindlus, see, et su elu on kogu aeg piiri peal.“ 

Ma armastan, armastan, armastan 

Oli see armastus, mis on teda algusest peale aidanud? Viiu: „Paul oli siis sõjaväes. Aga meie suhe oli algul üldse dramaatiline.“ Ühes 2005. aasta maikuus Eesti Naises ilmunud artiklis on ta rääkinud, et kohtus Paul-Eerikuga esimest korda Tartus. Viiu kursus esines seal luulekavaga. „Pauli isa (luuletaja Paul Rummo – H.P.) sõitis meiega koos Tallinnast Tartusse, ta tegi luuleõhtule sissejuhatuse. /---/ Öösel tulime bussiga tagasi Tallinna. Oli kiilasjää, pinnatuisk, tagasisõiduks kulus 6-7 tundi. Selsamal hommikul hakkasid Pauli ema, tädi ja tädimees Tartusse sõitma. Kõik said surma… Selles autos oleks olnud ka Pauli isa, kui ta poleks sõitnud päev varem meiega.“

Paar nädalat hiljem, vahetult pärast matuseid kohtusid Viiu ja Paul-Eerik taas Kirjanike Liidus toimunud noorte luuletajate seminaril. Siis „oli meile mõlemale selge, et me ei saa teineteisest mööda minna.“ Kuid Paul-Eerik oli abielus.

Olete tundnud, et see oli keelatud armastus? „Ikka olen,“ ütleb Viiu. „Aga ma ei näe mitte mingisugust võimalust, et seda oleks saanud kuidagi vältida. Ma ei teinud ju midagi, et see läheks nii nagu läks. Ja ei tunne, et mul oleks süüd. Saatuse vastu ei saa!“

Viiu teab, et ta haigus on olnud ka Paulile ja lastele kurnav. „See pidev mure ja valvelolek... Kuid ma ei kujuta oma elu Paulita ette, ma poleks temata kõike seda üle elanud. See igapäevane hoituse tunne on nii valdav!“

Mis kõik on juba jäänud

Haiguse tõttu jäi lühikeseks ka Viiu Härmi näitlejatee. Ta oli oma kursusega Noorsooteatri üks asutajaist ja ütleb, et kutsumuselt on ta ikkagi esmalt näitleja, alles siis luuletaja.

Kas see teeb vahel siiani haiget, et teatritee nii lühikeseks jäi? Viiu: „Nüüd enam mitte. Nüüd vaatan leplikult. Ja märkan ka seda, kui palju head sellega kaasnes. Ma pole pidanud tegema asju vastavalt käskkirjale, mida nõukogude ajal teatris nõuti. Sa pidid kaotama kriitikameele, ei tohtinud mõelda. Jumal, kui palju on meil suuri näitlejaid, kelle puhul vaatad, mida nad siis üldse mängida said!“

Neist vähestest aastatest Noorsooteatris peab Viiu oma rollidest kõige olulisemaks Gerdat Lumekuningannas. „Eriliselt tore oli koos Enn Kraamiga laval olla!“ Gerdat oli ta kunagi väikse tüdrukuna ka Nõmme Pioneeride palee näiteringis mänginud - „see oli nii algus kui lõpp...“ Ja muidugi on filmilukku jäädvustunud ka kolm Viiu Härmi rolli filmides "Õhtust hommikuni" (1962), "Ühe katuse all" (1963) ja "Tütarlaps mustas" (1967).

„Kahju on vaid sellest, et kui olnuks tervist ja teine aeg, oleks võinud ehk vabateatrit juba siis teha...“ Või siis just mõnd head näitemängu nähes pitsitas miski kurgus – Draamateatri lavastust „Kahekesi kiigel“ käis Viiu seitse korda vaatamas! „Võisin Velda Otsuse ja Ants Eskola mängu lõpmatuseni vaadata, ükski kord polnud täpselt sama mis eelmine kord. Mismoodi nad teineteise käest võtsid, mismoodi „pall“ ühelt teisele lendas, see oli nii nauditav. Siis mõtled, et võib-olla oleks saanud kunagi ise midagi sellist teha...“

Terves majas oodatakse last

„Kui poleks haigust olnud, võib-olla poleks ka noorematel tütardel olnud kodust lapsepõlve, sest lasteaias ei tahtnud nad käia,“ oskab Viiu  i g a s  halvas ka head, et mitte öelda imelist märgata. „Ja vaevalt et mul täismahviga teatritöö kõrvalt üldse oleks kolme last olnud. Kuid ma ei annaks mitte üht oma lastest mitte mingisuguse hinna eest, ka maailma parimate rollide, parimate lavastajate ja hiilgavaimate lavastuste eest mitte! Nende väärtusest saad aru siis, kui nad sul olemas on!“
Viiu armastab öelda, et tal on lapsed kolmest kümnendist. „Kuna mul ei lubatud sünnitada, pidin igaks järjekordseks vastuhakuks mõned aastad julgust koguma.“

Kõige ilusam pere-aeg oli Viiu meelest siis, kui Lilit (nüüd 44) käis keskkoolis, Tiiu-Liisa (38) läks esimesse klassi ja Viiu-Marie (30) oli tita. „See pikendas pereaega, on ju laste kasvamine nii üürike viiv. Mul oli alati võimalus iga uue lapse aega pikalt nautida. Eks nad ise tahtsid, et neil olnuks väiksem vanusevahe, aga nüüd näe on vanematel tütardel mõlemal kolm last ja täpselt samade vahedega!“ naerab Viiu. Vaid Viiu-Marie kaks last on sündinud kaheaastase vahega.

Igal perel on oma elu. See stamptermin: 'tuleb lahti lasta' on siinkohal päris tabav.“ Viiu suhtleb laste ja lastelastega Skype'is ning läkitab neile e-kirju.

„Ükski neist pole mu peale vähe mõelnud, pigem ikka liigagi palju.“ Kui Viiul oli paar aastat tagasi keeruline operatsioon, „siis mu tüdrukud saatsid üle maailma arstidele e-kirju ja küsisid sobivate narkooside kohta: nende emal on niisugused allergiad ja selline diagnoos...“

Nüüd õu on võluvald

Oma lapsepõlvest mäletab Viiu mitmeid kitsaid ruume ja üht suurt paradiisiaeda.

„Tallinnas, Kaevu tänava kodus oli meil nii tilluke tuba, et kui vend Tiit aasta ja üheksa kuud pärast mind sündis, pandi mind ajaks, mil ema sünnitusmajas oli, lastekodusse. Mu ema oli pärit Hiiumaalt ja isa Viljandimaalt, nende Tallinna kodu, Lennuki tänava korter oli märtsipommitamises hävinud. Ka polnud neil siin kedagi, kes oleks saanud mu enda juurde võtta. Ema rääkis hiljem, et kui mind lastekodust ära toodi, siis olin pannud kaks sussi korralikult üksteise kõrvale, voodinurka pugenud ja vaikinud. See pidi ikka kohutav trauma olema!“

Väikesesse tuppa mahtus ainult ema-isa raudvoodi, väikesele Viiule lükati  asemeks kokku kaks lihtsat tooli ja vennake Tiit (tulevane balletitantsija Tiit Härm – H.P.) magas vineerkohvris. „Öösiti ärkasin külmast – olin põrandal, sest toolid vajusid lahku ja ma libisesin maha.“ Sealtsamast on ka Viiu esimene mälestus jõuluõhtust: „Jõuluvana oli pannud me toa ukse taha kingituseks raamatu “Rõõmus redel”.“

Kuid emale ta kunagi ette ei heitnud, et too tütre lastekodusse pani? „Ei!“ hüüatab Viiu. „Sel ajal said kõik asjad väga karmilt selgeks. Ja et vanematele saaks üldse midagi ette heita, see pole mul kunagi mõttessegi tulnud!“

Pärast mitmeid kolimisi jõudis pere Kivimäele. „Sealne korter oli pisike, aga  õu 3000 ruutmeetrit suur: oma kuuseallee, sireliheki, pärnade, pihlakate, metsikute õunapuude ja konnatiigiga. Õue sügavuses oli kuur, kus me pidasime kitse, kanasid ja jänest.“ Kitsetalle ning jupi sitsiriiet kinkis Viiule naabritädi selle eest, et „ma nende väikeseid lapsi hoidmas käisin.“

Ja just tänu kitsele sai Viiu hiljem näiteringi! „Tahtsin minna Tombi klubi näiteringi, aga edasi-tagasi rongipilet Kivimäelt Balti jaama maksis 3 rubla. Seda raha meil polnud.“ Kuid sel päeval, kui ema-isa tahtsid laste teadmata kitse tappa – toidulaud oli napp – , lubati Viiul minna. - Sellise hinnaga siis.

Muidugi olid nad ennegi Tiiduga kodus teatrit teinud. Ja kuna isa töötas Estonia teatris lavatöölisena, võisid nad vahel rõdutreppidelt etendust vaadata. Viiu: „Mulle väga meeldis see hetk enne etenduse algust, kui muusikud häälestasid oma pille. Selles on tohutu kontsentratsioon! Millegi ootus. Ilma selleta ei kujuta ettegi, et eesriie avaneks. Ja kui siis dirigent tõstab avamänguks käed – selles on niisugune maagia!“ 

Ema meil mere ääres

Kui küsin Viiult unistuste kohta, räägib ta, et veel paar aastat tagasi käis ta nende Hiiumaa kodu mererannas mitu korda päevas. Ja loojangul kohe kindlasti. „Kahjuks ei saa ma nüüd enam jalgrattaga sõita. Kuigi meri on tegelikult lähedal, vaid 400-500 meetrit. Lapsed muretsesid talle kolmerattalise mootoriga jalgratta, aga „mina oskasin sellega kraavi sõita!“ naerab Viiu, kes keeldub uuesti selle sadulasse istumast.

Ta on tänulik abikaasale, kes sõidutab teda aegajalt autoga sinna, kuhu hing ihkab. Pildistama. „Pilte tehes unustan valu ära. Ja suudan ka 200 meetrit kõndida – sel hetkel ma kaugemale ei mõtle ja kui pärast on paha, siis on...“ 

*Vahepealkirjad on read Viiu Härmi luuletustest.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid