(Kristjan Lepp)
Jaga:     
Kullafond

Sünnipäevalaps Ott Aardam: "Jookseksin tühjaks, kui peaksin loobuma mängimisest, lavastamisest ja kirjutamisest." (1)

Lugu ilmus esmakordselt Eesti Naise 2015. aasta aprillis.

“Kui kõik asjad on ühel hetkel paigas, võib see inimese muuta väga rahutuks,” ütleb näitleja-lavastaja Ott Aardam (34), pealtnäha padurahulik mees. Aasta tagasi aprillis valiti ta Ugala teatri loominguliseks juhiks.

Me oleksime pidanud kalale minema. Seda taipan, kui istun Otiga pealinna peenes kohvikus, mille kära matab ta rahulikku häält. Aga nüüd on juba hilja. Kummardume veidi ettepoole, et teineteist paremini kuulda, ja Ott ütleb: “Saaremaal on mulle jäänud mu kalal- ja looduseskäigud, mis ma tahan alati ära teha, kui kevad peale tuleb.”

Üks Oti esimesi mälestusi on seotud isaga. On karge päikeseline talvepäev ja nad kõnnivad perega Orissaares mööda Võidu tänavat alevi keskele. Võib-olla poodi?

“Isal olid Soomest saadud sinised talvesaapad ja need kriuksusid lume peal.”

Kui vana sa võisid olla?

“Raske öelda... Ilmselt natuke noorem kui Abram praegu – tema saab kolmeseks.”

Abram ja Sonja (1 a 3 k) on Oti lapsed. Nemad kasvavad hoopis teises keskkonnas kui Ott omal ajal. Tallinna või Viljandiga võrreldes on Orissaare kaardil väike täpp. Kuid leidmaks selle lähedalt üles Oti küla, peab suisa silmi pingutama.

“Mu vanaema elas Oti mõisa lähedal ja veetsin palju aega tema juures. Tal olid lambad, pullid, kanad, koerad, kassid... – kõik-kõik! Mulle meeldis, et sain vabalt ringi konnata. Tegin pikki tiire ja kui oli aeg koju tulla, anti koduõuelt signaali.”

Kevaditi, kui jää sulas, sai Ott vanadel pommiaukudel parvetada – “See oli kõige ägedam asi!” Kuid ta armastas ka rattaga sõita ja onne ehitada ja...

“See, kas laps kasvab linnas või maal, määrab väga palju tema liikumisvabadust. Mulle tundub, et suhtumine lastesse on ajas muutunud ettevaatlikumaks. Mind lasti suhteliselt vabalt ringi liikuda – ma pole kindel, et ma oma lapsi nii julgelt laseks.”

No ja kõik need nutiseadmed, mida meie lapsepõlves ei olnud.

“See on keeruline, jah. Isegi kui sa ei taha, et su laps oleks arvutis või nutitelefonis, ei ole mõtet teda ka kunstlikult teistest lahutada, kui tema ümber seda tehnikat kasutatakse. Minu lapsed on väga väikesed, aga nende huvi arvutite ja telefonide vastu on juba suur. Hoiame neid ikka eemal, et laste taju areneks mittevirtuaalse maailma kaudu.”

Pealinnast Viljandisse kolimine soosib Oti arvates seda püüet. “Viljandis on lastega mõnusam, rahulikum, sest koht ise on väiksem ja loodus lähemal. Selleks, et pühapäeval lastega jalutama minna, ei ole vajadust autoga kuhugi kohale sõita, sest järv on Viljandis kohe käe-jala juures. Tallinn ei ole keskkonnana minu lemmik.”

Kuigi suur osa Eesti teatrielust koondub paratamatult siia.

“Seda küll. Teater on sotsiaalne kunst.”

Aasta tagasi aprillis valis Ugala laiendatud loomenõukogu Oti teatri loominguliseks juhiks. Talle tehti tööpakkumine juba aastavahetusel, aga Ott võttis hoogu. Mõtles mitu kuud, enne kui andis jah-sõna.

Miks sa nii otsustasid?

“Mul on raske välja tuua ratsionaalseid põhjuseid, pigem oli see otsus tunnetuslik. Vajasin tööalases elus raputust, aga... kui see pakkumine oleks tulnud mõnest teisest Eesti teatrist, siis ma ilmselt poleks seda kaalunud. Ugalast oli mul hästi hea mälestus ja sisseelamine läks minu jaoks kergesti. Linn on mulle tuttav ja ka teatris olen paljude sealsete inimestega varemalt koos töötanud.”

Ott on Viljandis elanud varemgi. Pärast lavakunstikooli lõpetamist töötas ta kuus aastat Ugala teatris, enne kui läks Tallinnas teater Theatrumi leivale.

“Põhjus, miks ma Viljandist omal ajal ära tulin, oli tunne, et kõik toimib ja võiksin vabalt elu lõpuni samas kohas töötada. See mõte hirmutas ja tundsin, et pean edasi liikuma.”

Ta käiski ära. Rändas ligi aasta mööda maailma. Tagasi Eestis tulid pere ja lapsed – Oti abikaasa Laura Peterson on samuti näitleja ja Theatrumi laval mängivad nad koos siiamaani, kusjuures uusimas tükis, veebruari lõpus esietendunud ““Delhi” tantsus” on nad armastajad. (Oti tegelaskuju Andrei: “Tähtis on lubada kõigel lihtsalt olla nii, nagu see on.” Või: “Mis on armastus? Nagu öeldakse, see on väga suur küsimus.”)

Eelmine aasta oli Ugalas väga hea: esietendus kümme uuslavastust ja teatris käis üle 63 000 inimese. Viimati jätkus Ugalale nii palju teatripublikut seitse aastat tagasi.

Loomingulise juhina on Oti peamine ülesanne kokku panna teatri repertuaar. “Et see oleks kunstiliselt põnev, loominguliselt huvitav, arvestaks publiku vajadustega ja trupi soovidega,” loetleb Ott. “Ma ei saa valida tekste lihtsalt selle järgi, mis mulle meeldib.”

Tema leide hakkab Ugala publik laval nägema alles tänavu – praegu esietenduvad veel tükid, mis võeti repertuaari enne Oti aega. Suvel läheb Ugala teatrimaja aastaks remonti, nii et Ott otsib ka uusi mängupaiku: valutab heas mõttes pead.

“Ma jookseksin tühjaks, kui peaksin loobuma mängimisest, lavastamisest ja kirjutamisest. Pean neid asju tegema kas või sellepärast, et lavastades mäletada, mis tunne on näitlejana proovis olla. Samas ei tunne ma, et peaksin olema kolm korda nädalas näitlejana laval.”

Miks mitte? Ambitsiooni on vähe?

“Minu ambitsioon on võib-olla mujal? Tööalaselt pakub mulle samavõrra loomingulist põlemist kirjutamine ja lavastamine. Võib-olla sellepärast ei tunne ma rohkem vajadust laval olla?”

Aga sinu ambitsioon inimesena?

“Inimesena on mul väga suur soov toimida perena, kus valitseb armastav õhkkond. See on samamoodi kutsumus või äratundmine nagu töö, ja üldse mitte väike väljakutse. Kas või laste ohjamine – see pole mingi naljaasi, nad üllatavad kõvasti! Viimati juhtus see paar päeva tagasi, kui lubasime Lauraga endale hommikul pool tundi kauem pikutamist. Lapsed ronisid voodist välja, läksid vannituppa, tõstsid riidekotist riided WC-potti ja sealt vanni kuivama. Päris korralik üllatus oli! Nad olid ise hästi rõõmsad, elevus õnnestunud koostööst.” (Naerab.)

Mis põhimõtted sa oma emalt-isalt ellu kaasa võtsid?

“Lapsepõlvest võtad vist ikkagi pigem kaasa hoiakud? Mitte nii väga tõed, mida sulle öeldakse? Mina sain kodust kaasa teadmise, et materiaalsed väärtused ei ole alati kõige olulisemad. Või et loomingulisus võib väljenduda väga erinevates asjades – ei ole seda, et asjad käivad ainult nii ja mitte teisiti. Minu esimene tutvus kunstimaailmaga oli paljuski tänu emale, aga kindlasti kujundas mu loomingulisust ka see, kuidas isa kodus ehitades-askeldades ei järginud jooniseid, vaid omaenese vaistu ja mõtet. Kodust sain kaasa ka mingi teadmise inimsuhete haprusest.”

Neil aastail satub Ott Saaremaale harvemini, kui ise tahaks. Kuid kui aeg lubab, läheb ta mere äärde ja loobib lanti. Põhiliselt jääb otsa haug, aga mullu oli ka väga hea ahvena-aasta... “Kõige parem on värske kala kohe praetult,” leiab Ott. “Minu peres söövad kõik seda hea meelega.”

Millised on olnud sinu elu murdepunktid?

Kuressaare ja Orissaare vahele jääb poolsada kilomeetrit. 9. klass lõpetatud, vahetas Ott kooli ja hakkas elama ühikas. “Iseseisvumise õppetunnid olid päris rasked, aga harjusin varakult iseendaga toime tulema.” Tal vedas ka toanaabritega, kelleks olid kaks oma kandi poissi.

Saaremaa ühisgümnaasiumi kasuks otsustas Ott sealse tugeva kooliteatri tõttu. “Olin algklassidest saati kindel, et tahan saada näitlejaks, ühtegi teist võimalust ma kuigi tõsiselt ei võtnud.” Lavakool, kohtumine Lauraga, töö Ugalas, esimesed näitemängud-lavastused, töö Theatrumis, Abram, Sonja, loetlebki Ott järgmisi murdepunkte oma elus.

Aga rollid? Ei saa jääda küsimata – Õnne 13 Jaanus?

“Hakkasin Jaanust mängima kohe pärast lavakooli. See on mulle väga lahe vaheldus – hoopis teised inimesed ja teistmoodi töö... (Paus.) Kui mängin teatris, pole mu panus ju sugugi väiksem, aga televisiooni kui meediumi jõud on ebavõrdselt suur. Inimesed loovad seoseid kohati endale aru andmata. Tegelikkuses ei ole ju Eestimaal ühes külas kaamerad üles pandud, need on näitlejad, kes televiisoris mängivad.” Talle on võhivõõrad tänaval ligi astunud ja hakanud rääkima nagu vana tuttavaga. Viimati juhtus, et üks mees tervitas Otti: “Tere, Jaanus! Sa mängid ju seal Almas Jaanust?”

On sinus ja Jaanuses üleüldse midagi sarnast?

“Keskkond, kus ma üles kasvasin ja kus seriaali tegevus toimub, on küll sarnased – väikesed Eestimaa kohad. Sealsed teemad pole mulle võõrad.”

Killukesi Otist

Maret Aardam, Oti ema

Ott oli lapsena ja on ka praegu hea poeg. Lasteaias ta ei käinud, vanaema ehk mamma hoidis teda. Koos nad tegutsesid, käisid ka pensionäride peol – neil kahel oli omavahel väga hea klapp.

Naabrinaistega sai Ott alati jutu peale. Kord oli ühele kurtnud: “Just juuksed ja aluspüksid on omad, mis elu see ka on!” Eks ta pidi õe Kärdu mõningate vanade asjadega läbi ajama.

Kooli minna Ott ei tahtnud, lubas metsa ära minna.

Suuremana meeldis Otile tähtpäevade puhul küpsetada torte, mis olid hästi kõrged, paljude eri kihtidega ja head olid ka! Meie tuttavad ikka küsisid, kas Oti torti ka saab.

Ühel suvisel vaheajal käis ta puidutöömehe juures tööl. Kahjuks lõikas näppu ja tema esimene kohkumine oli: “Kas nüüd enam kannelt mängida ei saa?” Juba algkoolist peale õppis Ott muusikakoolis kannelt, kodus uinusime kandlelugude saatel, sest ta muudkui harjutas. 1992. aastal sai oma kandlega ESTOle USAs – mina lugesin ajalehest ja soovitasin tal kandideerida.

Kooliajal ja ka praegu on Ott olnud õhtune tegutseja. Kord hilja õhtul kuulsin, et tema muudkui räägib: “No mitte ei jää meelde! No ei jää pähe!” Mina vastu: “Kui ei jää, siis ei jää! Mine magama!” Arvasin, et õpib, kuid tema hoopis harjutas näidendiosa.

Vene keelega oli tal kogu aeg üks igavene jama – õpi mis õpid, ikka “diktant – 1”. Siis hakkas mul hommikuti laual olema kiri: “Emmekene, kallikene, tee see harjutus ära, aga ära tõsta sellest kära!” No muidugi ma tegin!

Töökus on Oti puhul märgusõna. Kui meie perre hakkas kolmas laps sündima, oli Ott juba 9aastane, aga ta lubas “ titte talitada” (Otil on õele lisaks ka vend Priidu L. A.). Otile meeldib puutööd teha, isaga koos metsatööl käia ja temaga saunas meestejuttu rääkida.

See oli vanematele suur asi, et Ott esimese korraga ja suure hulga konkureerijate hulgast lavakooli sisse sai – puhas rõõm! Algul oli meil üsna harjumatu oma last laval või telekas näha. Nüüd on juba teisiti, kuid esietenduse puhul on ka meil väike ärevus hinges. Ja “Õnnet” vaatan igal laupäeval.

On ta rohkem emasse või isasse? Arvan, et eks ikka mõlemasse. Pikalt mõtlemine, asjade üle arutlemine – isasse. Lugemishuvi, kirjutamine – emasse. Huumorisoon on meilt mõlemalt.

1 kommentaar

  /   16:38, 1. juuli 2017
Недавно узнала что именно паразиты в организме человека приводят к возникновению большинства смертельных заболеваний,а зараженны ими 97% людей. Это из-за них у нас большинство болезней (включая рак), аллергии, хроническая усталость и головные боли, мешки под глазами, прыщи и папилломы, частые простуды и слабый иммунитет, эта зараза медленно убивает нас. Но этому теперь есть спасение, вот почитайте как спасти себя и своих близких --- http://flyt.it/15ONOC

Loe ka neid lugusid