(PantherMedia / Scanpix)
Jaga:     
Varia

Lugeja kirjutab: koolikokkutulekul hinnatakse, kas oled olnud edukas või mitte (21)

Järgmisel nädalavahetusel on mul lennukokkutulek – 25 aastat keskkooli lõpust. Vaja on teada anda, kas lähen või mitte, aga ma ei suuda otsustada. Ühelt poolt võib ju ehk tore olla näha klassiõdesid, kellega kunagi olin lähedane. Teisalt mõtlen, et enamust nendest inimestest ma ju enam ei tunne. Kujutan ette, kui kohmetu on esialgu istuda ühe pika laua taga. Küllap vein ja õlu õhtu lõpuks jutupaelad valla lasevad, aga… Mulle ei meeldi mõte teineteise elude võrdlemisest, vaiksest hinnangute andmisest. Olen viimastel päevadel mõelnud, mida on minul öelda: kas olen olnud edukas või mitte, keskmine või tublim, paks või normaalne, tark või rumal. Oleks, et see kokkutulek on lõunasöök koolimaja vanas sööklas, aga tegemist on ööbimisega üritusega. Mida teha?

14 kommentaari

N
no  /   22:54, 27. juuni 2017
Anna neile teada, et sul on pikk lõunamaareis armukesega. Las kadetsevad.
T
tolerast  /   23:17, 27. juuni 2017
Tundub, et teema ongi ikka ainult teisi kadedaks ajada, vahet pole milliste vahenditega, aga pea asi, et ennast saaks ässana näidata. Kuigi armukesega lõunamaa reis ei aja ühtegi normaalset inimest kadedaks. Selle üle kadetsemine sobib rohkem vildakatele kõõmadele.
Kuid, kokkutulek vanas koolimajas, kõlab ideaalselt. Väga huvitav oleks just seal nostalgitseda.
E
eee?  /   23:48, 27. juuni 2017
irooniast oled midagi kuulnud, tolerast?
T
tolerast  /   23:22, 27. juuni 2017
Minu kommentaar kustutati heast peast :)
Ilmselgelt töötab nüüd siin naistelehes väga haiglase mõtlemisega inimene, kindlasti feminist.
Ühtegi normaalset inimest ei aja pikk lõunamaareis armukesega kadedaks!
Klassikokkutulek vanas koolimajas on ideaalne mõte. Õige paik nostalgitsemiseks.
T
tolerast  /   23:23, 27. juuni 2017
Kommentaar ei kustunud vaid see lehekülg peksab siin segast. Vahel näitab kommi, vahel ei.
K
Klassiõde  /   23:37, 27. juuni 2017
Mina lähen. Järgmisel nädalavahetusel. 25 aastat tähistama. Kes olid tõusikud siis, kipuvad seda olema praegu. Kes olid sulle lähedased ja kellele sa läksid korda siis, on ka praegu sama kallid ning olulised. Võta vabalt...
!
!!  /   23:39, 27. juuni 2017
Aga kui juba 50 aastat on lõpetamisest, siis ollakse üsna delikaatsed, keegi ei küsi midagi ülearust, on lihtsalt hea näha ja meenutada. Aga see komme, et peab endast rääkima ja aru andma, see on tegelikult tobe.
S
Soovitus  /   23:43, 27. juuni 2017
Otsi üles see, kes peaks olema selline mitteedasijõudnu. Parem, et teeksite seda mitmekesi ;):
Pange ta riidesse kui rikkur ja laske kalli autoga kohale tuua. Tehke temale selgeks, et ta räägiks vähem, sest nii on plaanil kindlam kordaminek.
Aksessuaare leidke temale ka, kallis aiföön, lõhnad, klotser jms. Kallid päikeseprillid muidugi, mis varjaksid ebalevat pilku.
Garanteerin, et saab olema väga huvitav.
I
imestaja  /   23:51, 27. juuni 2017
kui madal peab olema selle inimese enesehinnang, kelle jaoks on suurim mure, et mida teised mõtlevad. mitu aastat teil sellest lõpetamisest möödas oligi? üks? mõistuse järgi rohkem küll ei julge pakkuda. vaeseke, äkki keegi on edukam või saledam :D oi jeerum küll, kui rumalaid ikka olemas on :D
  /   23:52, 27. juuni 2017
edu taga on raske töö. enamasti. paljust tuleb loobuda... mugavusest, vabast ajast, suhetest, paljudel pidudel jääb käimata ja mõnikord võtta ka riske. ega ikka instagramis poseerimisega kaugele ei jõua... mõni siiski jõuab, aga valdav enamus mitte. need, kes keskkoolis iga kuu ikka oma nädalajagu puudusid ja alahindasid kodutööde tegemise vajalikkust, pole enamuses just midagi suurt, märkimisväärset saavutanud. teine asi on muidugi, kas peaks selle kõigega uhkeldama... aga miks mitte, kui see, millega kiideldakse ,on töö ja vaevaga saadud? kokkutulekuid vaevalt väisavad need, kes koolist lugu ei pidanud. ei maksa häbeneda olla tavaline, keskmine.
  /   00:49, 28. juuni 2017
Suht mõttetu on külastada kokkusaamisi, kus endiste koolikaaslaste põhiline vaatepunkt on keelepeks ja arutu laim. On selliseid koole, igaüks saab sealt just seda, mida otsib. Täpselt null positiivset tutvust. Õnneks seda kooli varsti enam pole.
K
Koolilõpetaja  /   03:59, 28. juuni 2017
Ei tasu väga üle mõelda. Võta vabalt! Lihtsalt mine kohale ja vaata, kuidas asjad kulgevad. Kui ei meeldi, võib alati leida väikese ettekäändega ja varem lahkuda kokkutulekult :)
S
See sõltub sellest,  /   04:26, 28. juuni 2017
millised Su klassi- või koolikaaslased on inimestena, millised on nende väärtushinnangud.
Arvan, et mul on endal tohutult vedanud oma klassikaaslastega. Igal aastal kohtume vähemalt korra ja mõnel aastal ka mitmeid kordi; keegi ei anna hinnanguid, klatšimist ei ole, kõigil on täiesti siiras heameel teisi näha, edu kui selline ei oma tähtsust, kuigi meie hulgas on mitmeid vägagi tuntud ja edukad inimesi mitmetes erinevates valdkondades ning on ka neid, kes seda ei ole, aga see ei oma ju üldse tähtsust.
Mind alati veidi hämmastab ja kurvastab see, kui kuulen, kuidas inimesed oma klassi- või koolikokkutulekutesse vastumeelsusega suhtuvad ning teised siis selle põhjal üldistusi teevad, et kõigil on alati nii.
Tõepoolest, on olemas ka inimesi, kes oma klassikokkutulekuid rõõmuga ootavad ning koolikaaslastega kohtudes väga õnnelikud on ja koos mõnusalt aega veedavad.
Y
yy  /   06:08, 28. juuni 2017
eks sa tunned oma endisi klassikaaslasi. Aegu on erinevaid, klasse om erinevaid. Kui kooliajal ei olnud ühtsust ja sõbralikkust, oli kius, oli ülbitsemine, olid rivaalitsevad grupid,halvustamine, siis ilmselt ei ole mõtet kohtuda. 25 aastat ei tee solvumisi ja kunagisi kõrvalejätmisi olematuks. See 18-ste aeg oli nii õrn ja hell aeg, mida ei saa hinges olematuks teha. Võib muidugi püüda jätta mulje, et kõik on ununenud, kuid kokkutulek võimendab kõike su hinges. Kui on arvata, et 25 aastat on muutnud teid võrdseteks, siis ilmselt see nii ei ole. See on just see 25 aastat, kus kõik on roninud oma redelikestel ja saavutanud või ei ole saavutanud elus selle, mida lootsid, on uhkeid, on pettunuid
Teravad nurgad hakkavad juba maha lihvituks saama, aga mitte veel.
Võiks ikka uudishimust minna. Mida on aeg teinud su ilusate õrnade noorusaastate kaaslastega?
H
Härma lõpetanu  /   07:20, 28. juuni 2017
Põhimõtteliselt ei käi neil kokkutulekutel. Seda nõmedat kelkivat ila, kes kuskil Göteborgis arst on jne jne ei viitsi kuulata. Elan rahulikult oma maailmas. Ka mul on 2 kõrgharidust (ei kasuta kumbagi paberikest) ja korralik sissetulek, ent eelistan neid tõusik-matse mitte näha. Ja ma ei olnud kiusatav, vaid 1 klassi liidreid...
T
Tupac  /   00:31, 29. juuni 2017
Kurb kuulda...
K
Kokkusaada  /   09:22, 28. juuni 2017
on tore. Saame kokku 1970 aastal põhikooli lõpetajatega. Ei olnud meil tol ajal keegi "ilus ja rikas" ja ka praegu ei ole ma tundnud, et keegi peaks ennast paremaks. Kes pole kohale tulnud,
on võib-olla jäänud lihtsal kaugeks. Ilusat suve ja toredaid kohtumisi kõigile!
P
pettunu  /   11:06, 28. juuni 2017
Kui minul sai 30 aastat mööda ajast, mil ma lõpetasin kõrgkooli, siis tekkis tahtmine oma vanu kursusekaaslasi näha. Tuleb öelda, et aeg tegi oma töö. Polnud enam neid toredaid ja lõbusaid semusid. Selle asemel oli kari joodikuid, kel igaühel 4 või 5 abielu seljataga. Oma erialal töötas neist veel mõni üksik. See oli mu viimane kohtumine nendega.
V
vanavanaema  /   11:21, 28. juuni 2017
Aga meie koolilõpetamisest on juba üle 55 aasta. Ikka kohtume aeg-ajalt, kuigi me read hõredamaks jäänud. Pole kunagi pähe tulnud üksteise edukust ja elujärge kadestada või pahatahtlikult arvustada. Tore lihtsalt tõdeda, et oleme ikka veel tervise juures ja tegusad ning vanad armsad kooliajad mälus alles. Oma vanust võtame lõbusa huumoriga, ei häbene keegi, kui kõndimisel keppi kasutab või lauluhääl juba kärisema hakanud.
Aga eks inimesi ole erinevaid. Mõni teises inimeses muud ei näegi, kui ainult kriitikategemisobjekti. Ju nad polegi võimelised muud märkama. Selliste pärast ei tasu lasta oma tujul langeda.
  /   21:32, 30. juuni 2017
Ytoomsalu
Ü
Ülle Toomsalu  /   21:48, 30. juuni 2017
Esiteks ei ole kõik esimese armumise (ega isegi 26 aastat kestnud vabaabielu ) valguses mitte miski must-valge, kõik oleneb inimestevahelistest suhetest ja omavahelisest rääkimisest. Tahan öelda, et tegelikult kannavad ikka mõlemad kõrsi lõkkesse. Tunnistan: viimastel aastatel olin ka ise oma kauaaegsele elukaaslasele kohutav kaaslane. Kas ma töötasin arvuti taga, sõitsin rattaga ringi, hoolitsesin meie väikese poja eest, kelle sünnitasin teadlikult 41-aastselt, või magasin. Ma poleks aus, kui ma ei ütleks, et elukaaslane käis absoluutselt kikivarvul, kui mina magasin, tundsin absoluutset hoolimist, isegi nüüd, kui lahkuminekust on üle 5 aasta möödas, suhtlen laste isaga pea iga päev, me oleme kõigest sellest lihtsalt üle, nii et MILLINE STRESS on meie lastel tegelikult olemata

Loe ka neid lugusid