Jaga:     
Kullafond

Peeter Simm - elu nagu filmis

Lugu ilmus ajakirjas Eesti Naine jaanuaris 2014

Kino elab nii kaua, kuni tal on vaatajaid – see on nagu tsirkus,” usub mängu- ja dokumentaalfilmide režissöör Peeter Simm. Tühja koha peal – ilma ühegi vaatajata – vaevalt keegi nööril kõõlumisega viitsib riskida.”

Kas ligi 40aastase filmilavastajatöö juures tüdimust pole tekkinud?

Ei ole. Hambaarstid ollakse ju ka terve elu! Olen lavastanud ka teatris neli tükki, kuigi need on väga raskelt tulnud... Jah, ma tean, et lõpuks, viimasel nädalal, võtavad näitlejad end viimaks kokku... Eks tükid ole ka kohutavalt rasked olnud: kaks Isaak Babeli näidendit, üks Draamateatris, teine Ugalas; Raudami Toomasega kahasse kirjutatud näidend “Kino-Mati” ning “Viimne võttepäev”. Teatris on kontsentratsiooni laad teistsugune. Film on raske nagu tõstmine, teater kurnav kui maraton. See on täiesti isiklik ja selles on midagi masohhistlikku, samas hoiab vormis ega lase päris rooste minna.

Milliste oma tööde üle uhke olete ja mis oleks võinud tegemata jääda?

Mulle ei meeldi enesega rahulolevad, seega ka uhked mehed. Naistele võib selle andestada. Elu on viinud kokku heade ja andekatega, mis on ikka nende uhkus ja minu õnn. Tegemata ei jätaks midagi ka tagantjärele tarkusega.

Teie ei naeruväärista oma filmides inimese lõputuid probleeme...

Ega skomorohhe  – Vene vanu näitlejaid, veiderdajaid, kes olid segu klounist, näitlejast ja õuenarrist – ilmaasjata maetud pühitsemata mulda surnuaiast väljaspool nagu enesetapjaid! Nemad naersid inimese üle, aga inimene on Jumala looming. Seega mõnitasid nad ka maailma, mille autor oli Looja, mis mõistagi on räige patt. Film on ju ka maailma mudel. Nii et igaks juhuks on naeruvääristamisega soovitav ettevaatlik olla, mine tea...

Nii mõnegi Eesti filmi kohta on öeldud, et see koosneb 100% ängist. Miks peab film ängistav olema, et auhindu saada?

Ängifilme on erinevaid nagu ängi ennastki. Oluline on tunne, millega inimesed saalist väljuvad. Katarsis tragöödiast ja ebameeldiv järelmaitse mingist soigumisest on lausa vastandid. Paraku tekkis 1970ndate lõpus uus žanr, festivalifilm, mille baasil arenes edasi “festivaliturism”. Suurt osa neist filmidest ei suvatse näidata isegi emariigi televisioon. Kesk-Euroopalt oodatakse ühte laadi ängi, Ida-Euroopalt teist, kolmandaks saabuvad Kagu-Aasia omad ja viivad preemia... Selles on leebet rassismi!

Mis on praegu päevakorras?

Koos Artur Talvikuga valmistame ette üht lugu, mille stsenaariumi kirjutab oma näidendi “Ingel, ingel, vii mind taeva” põhjal Andrus Kivirähk ise. Teine plaan on käsil koos Mati Seppinguga ja paar ideed on veel, millest näib vara midagi rääkida. Hinge peal on ka Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakooli (BMF) tudengid, suvelavastus Palamusel ja paar dokumentaalfilmi.

Kuidas on läinud teie 2012. aastal linastunud Üksikul saarel”?

Osalesime filmiga Moskva festivali võistlusprogrammis. See oli Valgevene parim film, mida seal ka vaadati üsna hästi, saime Mihkel Ulmaniga SRÜ ja Baltimaade Kinošoki festivalil parima stsenaariumi auhinna. Aga Eestis põrusime, kuigi kriitika oli positiivne. Võib-olla hävitav olnuks parem? Kui ma omal ajal lavastasin Draamateatris, rääkis teatri kassapidaja, et tema juurde tulevad inimesed jutuga: “Kulla proua, andke mulle kaks piletit sellele tükile, mis igas lehes sõimata saab...” Kõik tahavad näha, kui jubeda asjaga on tegemist!

Te ei ole tundnud soovi võõrsile kolida?

Mis võõrsile!? Isegi Kalamajja ei viitsi kolida.

Milline raamat, film, muusika või teatrietendus on teie mõtteviisi muutnud?

Kaks Williamit: Shakespeare ja Faulkner. Valentine Nõlvaku “Ellujääja”. Federico Fellini ja meie “Põrgupõhja uus Vanapagan”. Dmitri Šostakovitš, Led Zeppelin ja The Rolling Stones. Jaan Toominga “Laseb käele suud anda” , Merle Karusoo “Kured läinud...” Nukrusega märkan, et mu lemmikud on kõik plahvatusliku energiaga... Samas möönan, et väga oluliselt mõjutavad mind taiesed, mis üldse ei meeldi.

Mida oma tudengitele edasi anda soovite?

Mu õpetaja Aleksandr Stolper formuleeris võrrandi, mis matemaatiliselt tundub olevat mittetõene. “Kui film ebaõnnestub, on selles süüdi lavastaja” – ta ei leidnud meeskonda, valis viletsa stsenaariumi, ei suutnud seda ümber kirjutada ning koostas grupi, kus kõik tirisid ise suunas. Võrrandi teine pool kõlab nii, et “kui film õnnestub, on selle autoriteks kõik, kes sellega kokku puutusid.” Ka see on tõene, sest siis pole filmi autor mitte ainult lavastaja, vaid pannud ka tiimi tööle. See on peamine, mida praegu tudengitele selgeks teha üritan. Ma ei keela neil endil stsenaariumi kirjutada, aga tahan lõpetada neil kroonilise isekirjutamise. Las naudivad vähemalt mõned korrad tõsiasja, et mitu pead on ikka mitu pead. Muide, sisseastujate seas leidub neidki, kes ei mäleta ühegi lavastaja nime, rääkimata Eesti omadest...

Ka teie eraelu on nagu kino, täpsemini Brasiilia seriaal?

Muuseas, nii nagu filmist, jääb ka elust mingi järelmaitse. Nagu ei ootaks, et see peaks olema tulikibe või läägelt magus.

William Shakespeare’i karakterid jagunevad kaheks: kurjurid, kes inimlikke sidemeid purustavad, ning positiivsed tegelased, kes neid sidemeid loovad ja seovad. Tema ideaaliks on aednik, kes ühelt poolt piirab ja lõikab, kuid lõppkokkuvõttes loob harmoonilise pargi. Samas pole kerge oma iseloomu muuta. Sellest johtuvalt ka seda, mida tinglikult saatuseks kutsutakse. “Parim on hea vaenlane,” ütleb vanasõna. Kuid me ei loobu ealeski püüdest teha, olla ja elada paremini.

Mida olete õppinud oma lastelt?

Seda, et hommik on õhtust targem.

Kas usute märkidesse ja ennetesse?

Saatusse, eelaimdustesse, ennustamisse ja posimistesse oleks nagu kohustus suhtuda halvasti varjatud põlgusega. Samas on kõik ajalehed ennustusi (ja kõik on positiivsed!) täis, niisiis see müüb. Ennustajad ise leiavad: me oleme nagu ilmajaam. Ütleme, et tuleb torm, aga kas sa lähed merele või mitte, selle otsustad ise. Ennustusi sootuks ignoreerida on äärmiselt ebamaterialistlik. See on ju mõte, mis levib ühest ajust teise ja tekitab väga tillukese elektriimpulsi. Võimsa lõhkeseadeldise detonaator saab ka tillukese impulsi. Kui me midagi mõtleme, ammugi siis räägime, on see tegelikult juba materialiseerunud ja mõjutab järgnevat. Enamik ravitsejaid ütleb: ära mõtle halvasti, palveta, ole tänulik – ja see kõik töötab. Võid ju olla skeptiline ja mitte uskuda palvet, mida sa hommikul loed, aga mõte, mida sa sellele “mõminale” – mis ei pruugi tingimata olla kristlik palve – sisse paned, rahustab, maandab ja võib tööle hakata.

Teid on iseloomustatud kui positiivse eluvaimuga tulekera...

Võin jätta mulje, et kõik on okei, aga mul tekib stress väga lihtsalt. Näiteks müksasin üht eessõitnud autot, vaid kaitseraual oli pragu sees, aga näe, neelasin palderjani, nii et kass käis järel. Kohutav stress tekib, kui tunnetan, et võtteplatsil on minu pärast midagi nihu. Vähemalt ei lähe närvi, kui keegi teine millegagi hakkama ei saa.

On teada, et stress jaguneb heaks ja halvaks. Paha stress on see, kui mõte jookseb kinni, hea stress aitab jooksjal paremini finišeerida. Näiteks andsin BMFi magistriosakonda sisseastujatele 48 tundi aega – ja selle jooksul tegid nad paremad filmid kui teinekord kahe aastaga!

Te olete karsklane – sõidate rattaga, karastate end jääkülma duši all...

Kahjuks suitsetan. Alkoholi ei ole küll 15 aastat pruukinud. Alkohol teeb kohutavat laastamistööd, milleks meil on mingi geneetiline soodumus. Tsaariajal oli põhjarahvastele suisa keelatud alkoholi müüa! Paradoks on selles, et inimene saab joomise maha jätta… mitte pere, naise või töö, vaid ainult enda pärast, hirmust kärvata! Kõlab koledalt, aga nii see on.

Kuidas end taaslaadite?

Üks asi, milleks ma end sundima ei pea, on jalgrattasõit. Ema kinkis mulle juba mitu aastat tagasi naelkummid, nüüd pole suvel ja talvel vahet. Mul on üks tuba jalgrattaid täis – igaks elujuhtumiks!

Mis teeb elu täiuslikuks?

Lihtne on kaasa minna maiste ihadega – näiteks soovitavad psühholoogid teha emotsionaalseid oste! Uuest autost või teksadest on abi üheks-kaheks päevaks. Kaugusest vaadates teeb inimesele enim head hingerahu. Üks mu tudeng leidis Ivan Bunini kirjavahetusest Kiviõli poetessi Maria Karamzinaga mõtte, et õnn on kindlustatus õnnetuse vastu. Kõlab ammendavalt! Kahjuks universaalseid tõdesid pole. Maailmas ei ole midagi täiuslikku – isegi maakera pöörlemine jääb kogu aeg aeglasemaks. Kaks sekundit tuhande aasta peale, seda polegi nii vähe.

Kuidas olla õnnelik siin ja praegu?

Vigala Sassil olid kitsekesed. Üks talleke oli invaliid, kepsles kolmel jalal. Me hakkasime teda haletsema. Sass käratas peale: mida te määgite? Ta ei tea midagi ja on õnnelik, tal on kõik korras! Teie olete hädapätakad!

“Uudis” on see, et igaüks on oma õnne sepp. See ei tähenda, et kogu aeg midagi vasaraga peksma peaks. Inimene peab jõudma selgusele, et ta võib valida ja teha, mis talle meeldib. Kui mulle filme teha ei meeldiks, ma neid ei teeks.

Mari Simm, tütar

Lapsepõlvest mäletan, et seoses filmivõtetega oli isa palju kodunt ära. Eks see aeg oli kõige raskem emale, kes kahe väikse lapsega pikalt üksi jäi. Vanusevahe on meil õega kõigest 1,4 aastat. Toona tähendas see emale paljuski kodu külge aheldamist.

Ema on öelnud, et isa elu ongi kino – selle nimel ta elab ja hingab. Lapsepõlvest on meeles mõned toredad suved eri võttepaikadest – käisime emaga periooditi võtetel kaasas. Isa filmidest on mu absoluutne lemmik “Arabella”: teema, värvikad karakterid, Jaanus Nõgisto suurepärane muusika.

Minu meelest pole isa eraelul ta loomingule küll märkimisväärset mõju olnud. Ema-isa lahutuse ajal olime õega mõlemad juba täiskasvanud ning suutsime võtta kõike mõistusega, eelkõige seda, et ema ja isa olid ikka piisavalt “siga ja kägu”. Oma osa mängis tõenäoliselt ka isa alkoholiprobleem, mis ühel hetkel üsna tõsiseks muutus. Isa otsus täiskarsklaseks jääda on üks elu parimaid otsuseid. Ema-isa kiituseks tuleb öelda, et lastele on see suur kingitus, kui ka pärast lahkuminekut üksteisest hoolitakse.

Isa on vist rohkem “suurte laste” isa kui pisikeste eest hoolitseja, mida on näha ka lapselastega (Loviis, Lukas ja Joosep) suhtlemisel. Seega on ka me omavaheline suhtlus läinud aastatega sügavamaks. Vastastikust usaldust ja teineteisemõistmist on kõvasti juurde tulnud. Isalikku juhendamist ei meenugi, ta on meid õega kogu aeg piisavalt usaldanud.

Isa on jäänud väga lihtsaks ja ehedaks. Ta ongi täpselt selline, nagu välja paistab. Kui on mõni probleem, mida ta lahendada saaks, võin tema poole alati kõhklematult pöörduda.

Kadri Simm (37), tütar

Eks suhted isaga ole aja jooksul muutunud. Mingi nunnutaja pole isa olnud ei meie lapsepõlves ega nüüdki, vanaisana. Lapsepõlvest mäletan, et mõnikord meeldis isale kokata. Eriti on meelde jäänud boeuf a la tartare. Selle käigus sai ohtralt toorest liha söödud. Teine asi, mida isaga just talviti sageli ette võtsime, oli suusatamine Pirita metsades. Tee termosega kaasa ja minek!

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid