(PantherMedia / Scanpix)
Jaga:     
Kullafond

Suhe kui ringtee, mis ei vii kuhugi

Lugu ilmus ajakirjas Eesti Naine 2015. aasta juunis

“Meie suhe on nagu ringtee, see ei vii kuhugi,” ütles ta oma kaaslasele. Õnneks ei öelnud “e n a m kuhugi”.

“Mis see elu siis muud on, juba meie iga ja kogemust arvestades, kui et midagi kordub – “kõik on juba nähtud” või “ei vii kuhugi”. Aga kuhu siis peaks viima, nagu Laika kosmosesse või – kuhu ta jäigi? Miks niimoodi iseendale ummikus olemise tunnet tekitada,” püüdis kaaslane oma ehmatust varjata.

Ringtee metafoor sobis nende igapäevarutiini iseloomustamiseks hästi küll, autos istuda ja tee ääres hääletajaile lehvitada oli täitsa OK. Vahel oli üks teinud paar hüpet võpsikusse, et sealt naastes oma turvalist sõitu veelgi enam hinnata.

Võib-olla seda dialoogi ei toimunudki, sest ilmselt tajuvad paljud sama, aga ei ütle alati välja. Ja veel vähem on neid, kes teelt välja riskivad sõita.

Selge see, et lõputult ringteel tiirelda on igav. Kui aga maha sõita, siis kuhu? Sinna, kus ootavad võõra ja ilusa linna tuled? Või mõnda asulasse? Seal tuleb tavaliselt jälle ringtee vastu, väikestes kohtades on nad ka nunnult kujundatud. Või keerata koos tundmatule tühermaale või katapulteeruda teispoole maakera? Võib ju ka kihutada aina otse, aga nii võib süda pahaks minna.

Võõra suurlinna mitmerealisele ringteele ringlema minna on isegi ohtlik, sest seal sõidab igasugu hulle, kes reeglitest kunagi aru pole saanud. Kui ise ettevaatlik ei ole, võib mõlgid külge saada. Enne pealesõitmist peab hoolega suundi uurima, sest pärast ei jõua otsuseid muuta. Seda ringi ei saa võrreldagi rondelliga kusagil Rapla maanteel, kus võid tiirutada pool päeva, ilma et peaks otsustama, kuhu pöörata.

Moodsamatel ringteedel on mitmeid tasandeid, saab spiraali mööda üles sõita ja siis suure hooga alla kihutada nagu Ameerika mägedel. Ja mitte ainult ühe korra. Kui aeglaselt ja vaevaliselt need rollercoasteri-vagonetid üles ronivad, et siis uus hoog sisse saada! Võib-olla on ringteeks hoopis 8kujuline sõlm – lõpmatus. Lähenemine ja kaugenemine, kokkupõrge ja jälle kaugenemine, lähenemine... Ringteel peaks kehtima ju külgetõmbejõu seadus. Annad armastust ja tõmbad vastu veel enam.

Karussell on kiirem ja painavam ringtee vorm – sama vaade ja näod mööda vilksatamas samu asju tegemas. Tahaks stopp-nupule vajutada, aga ei ulata. Maha minna ka ei saa ja iiveldustunne kasvab, kuni organism sellega ära harjub ja tuimaks muutub. Võib tekkida laiskus ennast liikuma sundida, ükskõiksus, tuimus, kibestumine. Ainus väljapääs oleks maha hüpata.

Ringteelt välja sõita on sama mis karusellilt maha hüpata. Kas valmistuda selleks ettevaatlikult, uurida kaarti, planeerida sujuvamat maandumist? Või pöörata järsku esimesele mahasõidule, ilma et mõtleks, kuhu või kuidas. Seda nimetatakse kõrvalehüppeks. Mitte tingimata kellegi kaissu. Mingisse uude tegevusse, mis on nii haarav, et unustad ringtee olemasolu sootuks. Kangakudumine, tants, a i a n d u s k u r s u s e d... (maainimene kohe kindlasti ärritub sellise jutu peale). Hakkad jalgsimatkajaks ja leiad vaheldust kaaslastega pikki rännakuid läbides.

Ülesmäge matkates võib kusagil esimesel kolmandikul tulla surnud punkt. Enam ei jaksa – jään siia, ütlen teisele. Mine sina edasi, ootan su siin ära. Miks ma üldse siia kippusin? Aga kaasteeline ütleb, et lähme ikka, koos tulime, koos läheme edasi ka. Siis mõtled, et ma võin ju veel natuke koperdada, aga järgmisel käänukohal leian kivi, kuhu istudes ootama jään.

Aga sobivat käänukohta ei tule. Jalg astubki väheke kabedamalt, pooleli jätta tegelikult ju ei tahaks... Ja nii sinna tippu koos jõutaksegi. Ja koos alla tullakse. Kuigi tead ette, et see on üks rist ja vaev, tead ka seda, et küll järgmisel korral jälle samamoodi koos ronitakse...

 
Kui valida ringtee järgmine tasand, on vaade kõrgemalt ja perspektiiv muutunud. Igaüks seda ilma kõrvalise abita ei suudagi. Võib-olla peab kasutama rööpaseadja abi, sest koos tiirutades on probleemid paisunud selliseks, et nendest enam rahulikult rääkida ei saa. Või on barjäärid kerkinud liiga kõrgeks. Selle asemel et rääkida, mis tegelikult ei meeldi – mul on sinuga voodis igav! –, ärritud hoopis sellest, et teine pidevalt istmel-sohval tukkuma jääb. Nõuandja-rööpaseadja võib kallutada sõiduki sellise nurga alla, et avastad, et enam kaassõitjat ei tunnegi. Või on ta ikka sisimas samasugune, kui armusid, ainult õllekõht ja lõualotid on seda varjutamas.

“Küpse mõtlemise juures ei peaks seda ringtee-metafoori üldse pruukima,” jätkas teine kaaslane. “See on pseudoprobleem, pessimistlik juba eos. Vaata ja näe ka korduvas argipäevas uut ja värsket! Muidu oled nagu varatark valulik teismeline. Või virisev vanainimene!”

Pole välistatud, et ühel päeval satud ringteele tagasi. Ei tunne seda paika esmalt äragi – ring on uutmoodi haljastatud –, enne kui näed, et tuttav auto on teeserva pargitud.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid