(PantherMedia / Scanpix)
Jaga:     
Elud, inimesed

Millal rääkida seksist?

Olen hommikuti aeglane ärkaja. Naudin oma kohvi ja võimlemist ja lihtsalt mõnulen. Kui mul pole pildistamispäev, siis juhtub, et jõuan asjalike inimeste kombel riidesse heal juhul lõunaks.

See kevad pani mind mõtlema, et vist peab… ostma endale hommikumantli.

Olin just lõpetanud hommikuse võimlemise ja tegin endale suure tassi piimaga kohvi, kui Emil seisis järsku köögis, nina verine, ja vaatas mind ehmunult. “Emps, mul hakkas nina verd jooksma ja klassijuhataja tõi mind koju! Ta on koridoris!”

Ma pole vist elus nii kiiresti jooksnud. Miskipärast ei hüpanud ma üle magamistoa ukse, vaid jooksin ringiga läbi elutoa, et ikka saaks koperdada sinna üles rivistatud legodesse. Muidugi ei leidnud ma magamistoas kiiruga üles ühtki rõivast ja siis takerdusid varbad mu mehe Taavi pükse jalga tõmmates üha püksisäärtesse ning dressipluusi lukuots lõi hooga vastu kulmu – traumeeriv! Üha peale tikkuva naeruhooga võideldes sain siiski riidesse ning võisin õpetajale üle ukse “Aitäh!” hõigata.

Paljas olemine pole me peres tabu. Mulle meeldib mu keha – kõigi oma nunnude kurvidega. Ja ikka päris mitmeid asju on sootuks mõnusam teha paljalt – võta või hommikused võimlemised ja seejärel tiigiskäigud. Magamisest ja saunatamisest rääkimata. Ja ometi satub ette päevi, kus veidike rõivaid ei teeks paha.

Kui lapsed saavad suureks

Mul on meeles ühe vanema sõbra jutt, kuidas ta siis, kui lapsed kasvasid suureks, harjutas end mõttega öösärgist. “Kuidas ma hõljun elamises alasti ringi, kui võib trehvata ööseks meile tulnud väimehekandidaati?” naeris ta ja rääkis nende kokkuleppest. Et kui tütred tõid peikapoisi ööseks koju, viskasid nad käteräti vanemate magamistoauksele rippuma. Et nood teaksid end oma toas riidesse panna. Muidugi juhtus, et käterätt ununes ning kempsuuksel kohtusid paljas tulevane proua ämm ja peikapoiss (küll ontlikult riides).

See kevad pani me pojaraasu kasvuhormoonid nii möllama, et ta saab nüüd mulle ülevalt alla vaadata. Seda ta teeb ka. Lustiga! “Emps, sa oled ikka jube pikk!” nöögib ta. Ja ta hääl teeb seejuures vahvaid kriukse.

Kogu see kasvuspurt sunnib mõtlema, et kaugel need uksel rippuvad käterätidki on!

Et siis öösärk?

Proovisin.

Ma ei oska riietega magada.

Tuleb vist ikka panustada hommikumantlile.

Parim aeg seksist rääkimiseks

Päris algajate lapsevanematena jäime ühel ööl oma esiklapsukesele “vahele”. Ta ärkas keset ööd, kuulis me voodist kostvaid hääli ja küsis: “Oi, emme, mis sul juhtus? Kas sa said haiget?”

See oli jubenaljakas. Ja samas väga hea koht seletamiseks, et emmel ja issil on koos hea olla. Nii olen mõelnudki, et kas üldse on vaja seda üht ja ainumat piinlikuvõitu jutuajamist? Et kas pigem pole mõnusam see, kui rääkida seksist lapse huvi märgates, lapse vanusele vastavalt? Sest kuidas kõnelda prauhti! ja korraga sellest, mis on nii elu osa, et sellest rääkimine on umbes sama, nagu räägiksid hingamise tähtsusest?

Nii ongi läinud. Me pesamunad teavad, kust tulevad lapsed. Kirke joonistas ükspäev pildi, kuidas emme sees on munarakk ja issi sees seemnerakk ja kui need kokku saavad, sünnib laps.

Ja suuremad lapsed teavad, et seks on üks nauditav teekond, kui seda kõndida kaaslasega, kes on südames. Teavad sedagi, et seksi puhul peab mõlemal hea olema! Endast sõltub, kas sa oskad ja tahad seda head oma kaaslasele pakkuda – see tähendab, et seksist peab rääkima!

Rääkima partneriga.

Kõnelema sellest, mis sulle meeldib ja ei meeldi. Küsima, mis kaaslasele meeldib. Vaevalt on su partner selgeltnägija ja oskab aimata, mis sulle kõige parem tundub!

Nii saad elada naudinguga!

Ja seksist võib rääkida oma lähedastega.

Just seepärast tegime sõbranna ja oma täiskasvanud tütardega seksist rääkimise õhtu. Rääkisime kõigest sellest, mille kohta nad küsida tahtsid. Kuulasime. Ja küsisime ise. Naised saavad üksteisele toeks olla oma teadmisi jagades.

Naisena tahan, et mu tütar elab rõõmuga. Naisena tahan, et mu pojast kasvab mees, kes austab naisi.

Aga ikkagi, kellele jääb viimane sõna?

Seksi, nagu muude asjadegagi siin ilmas on täpselt nii, nagu kõneles üks muhe saare proua. Silus oma seeliku kenasti sirgeks, naeratas malbelt ja teatas, et neil Saaremaal on kombeks, et peres jääb viimane sõna ikka mehele. Ta saab öelda: “Olgu!”

PS. Vihjed, kust leida mõnus, linane hommikumantel, on teretulnud!

Rohkem lugusid värskest Eesti Naisest leiad digiajakirjast. 

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

0 kommentaari