(PantherMedia / Scanpix)
Jaga:     
Suhted

Elada koos või mitte?

Tekst ilmus ajakirjas Eesti Naine aastal 2013

Näib loomulik ja vältimatu, et kooselust kaob aastatega särts. Kas peaks üritama romantilisi tundeid ja tugevaid emotsioone partneriga iga hinna eest taaskogeda ka siis, kui argielu sisse murrab?

“Esmalt võiks igaüks enda sees vastata küsimusele, miks elavad inimesed paarikaupa koos?” soovitab psühholoog ja psühhoterapeut Kaire Valgeväli. “Kas seepärast, et nii on alati olnud? Seaduste pärast? Seksiga on lihtsam? Või finantsilistel kaalutlustel? Miks ei elata siis juba kolmekesi või suuremaski kommuunis? Laste hoidmise poolest ja rahaliselt oleks ju veelgi lihtsam... ja seksi mõttes ka. Kas armukadedus ja omanditunne ei lase? Ei halda nii palju suhteid ära?”

Milles seisneb tänapäevainimeste kooselu mõte?

Kaire: Mõtteka argumendina tulevad meelde vaid eneseareng, koostöö ja vastastikune ärgitamine edasiliikumiseks. Koostöö eelkõige – on toredam teha asju sünergias kui üksinda. On hea, kui keegi toetab, kui on mõlemapoolne soov anda ja saada.

Miks elatakse tihti koos vaid vormiliselt?

Pigem vireletakse oma aja äraelanud kooselus sisemiste segaduste kui väliste kohustuste pärast. Sisemised hirmud-takistused võivad olla: kes mind tahab, kui ma temast lahku lähen? Mida ema, vanaema ja ühiskond ütleb, kui ma oma kaasa ja/või lapsed maha jätan? Olen ma ebaõnnestuja, kui ei saa suhet toimima? Kui see inimene, kellega ma elan, on vale, kas saan siis kindel olla, et järgmine on õige? Kas mu kooselu ongi üldse halb või kujutan seda vaid ette? Äkki ma olen ebastabiilne inimene? Vahest ma polegi kooseluks loodud? Aga ehk aitab see kooselu mul ennast õigeks treenida, kasvatab minust inimese?
Kõik need salajased mõtted ringlevad me sees ja enamasti neid partneriga ei jagata – hirmust, et kui too teada saab, on ka kooselu läbi.

Aga kui kooselu saabki läbi?

Suhe võib läbi saada, kui üks liikus kiiremini kui teine või teises suunas. On aeg edasi liikuda. Inimene vajab uut arengupartnerit. Kui otsustad ära, mida tahad teha, pole väline enam takistuseks. Kui mõlemad mõistavad, et kooselu on läbi, leitakse praktilistele probleemidele varsti lahendused.
Probleemiks kujuneb, kui abielust soovib loobuda vaid üks, ent teine on täiesti vastu. Lahenduste leidmist võib takistada teise poole nn kättemaks. Otsitakse põhjuseid oma kaotusele ja valule ning kui on, keda süüdistada, tundub kergem endaga harmooniat leida.

Mahajäetutel on alati raskem...

Psühholoogias räägitakse kognitiivse dissonantsi mõistest – inimesel on vajadus, et tema mõtted ja teod oleksid harmoonias. Ma pean olema tore inimene, aga kui keegi mu maha jätab, järelikult ei ole. Kui see keegi oleks halb, oleks tema hinnang minust vale ja ma saaksin edasi tore olla.
Aga vahest ma polegi tore? Äkki see, et minuga ei taheta olla, viitab mingile mu arengukohale, millega peaksin tegelema? Nüüd järgnevad valikud, kas pigistada silm kõvemini kinni või võtta ette arenemise raske töö. Mis siis, kui lahkumine oli mu partneri viimane võimalus anda mulle teada millestki väga olulisest, millest ma siiani mööda suutsin vaadata?

Kas laste pärast on vale mittetoimivas abielus edasi punnida?

Lapsed ei ole kooselu vägisi jätkamiseks mingi argument. Kui nad näevad, et täiskasvanud on uue olukorra üle õnnelikud, on nemadki rahul. On isegi boonuseid: rohkem tähendusrikkaid suhteid, laiem maailmavaade, suurenenud paindlikkus.

Kas armumise järel saabuv hall argipäev on paratamatu?

Armumine on väga tore looduse vingerpuss, mis paneb meid jooksma olukordadesse, kuhu me muidu eales oma nina ei topiks. Seepärast võivad väga kaine mõistusega mehed jääda vanapoisteks ja üliettevaatlikud naised vanapiigadeks.

Armumine möödub, see on organismile väga väsitav, nagu ka joove või maratonijooks. Armumise sõltlastel – nagu üldse sõltlastel – on loomulikult keeruline toime tulla. Sõltuvusi tuleks igal juhul ravida, sest need teevad elu mõttetult tüsilikuks.

Kui inimene lubab endal armastades elada, tuleb tal endiselt ette hetki, kui armumise võimalus kerkib – maailm on ju huvitavaid mehi-naisi täis. Otsustamise koht on see, kas iga uue tuulega uuesti purjed masti tõmmata või vaadelda seda pigem kui kena loodusnähtust. Kui on soov olemasolevast suhtest ära purjetada, tuleks armumist kindlasti kandva jõuna ära kasutada. Kui aga mitte, võib lihtsalt nautida ja vaadelda looduse ilu...

Naistele on abielludes sageli peamine, et oleks mees majas, pikapeale saab ent partnerist tujutu näss...

Kui ainuke motiiv on see, et oleks mees majas, siis selle ma ju saingi. Mees on paigal ja igal pool mujal võin käia üksi või sõbrannadega. Kindlasti on hulgaliselt mehi, kes tahavad rahulikult majas püsida ja on õnnelikud, kui neid millegi enamaga ei tüüdata.

Miks juhtub, et partneri töö ja hobid teist aastate pärast enam ei huvita?

Võib-olla inimesed kasvavad lahku või arenevad eri kiirustel... Vahest on nad kaotanud läheduse ega oska seda uuesti leida? Siis haaratakse kontrolli järele ja püütakse teist sundida endaga olema. Võib-olla ka edastatakse mingit sõnumit, mida ei osata paremini sõnastada, näiteks pööra mulle rohkem tähelepanu!

Eestlasi on õpetatud, et midagi ei tohi endale küsida ja nõudlik ei või olla. Aga nõudlikud naised saavad endale alati maailma parimad ja hoolitsevamad mehed – kui nad oskavad õigesti küsida seda, mida nad päriselt vajavad.

Millal kooselu enam turgutada ei anna ja tuleks lahku minna?

Paariteraapias öeldakse, et kui naine veel tahab, annab suhet päästa, aga kui naine on loobunud, siis enam mitte. Tegelikult kehtib see küllap mõlema kohta. Kui inimene tõesti enam ei taha, pole vaja sundida.

Kooselu saab läbi tükk aega enne, kui lahku minnakse. Sellele viitavad väikesed märgid läheduse kadumisest. Kooselu võib olla läbi saanud juba selle algamise hetkel, kui ei suudeta läheduse arenguks vajalikke samme teha. Kui hakatakse kohe tegelema teineteisest eemaldumisega, lepitakse võimuvõitlusega ja kohanetakse sellega oma strateegiaga või suletakse silmad ohumärkide ja sobimatu käitumise (alkoholism, vägivald, petmine) ees.

Miks kiputakse teises (ja kolmandas) abielus olijat kuidagi kergemeelseks pidama, justkui oleks lahutamine häbiasi?

Häbistamine lõhnab selle järgi, nagu tahetaks kontrollida ümbritsevaid, et nad ei teeks midagi meile ebameeldivat ega muudaks me elu ebamugavaks.

Ebamugavused on elu osa ja sunnivad inimesi arenema. Viimane pole halb, isegi kui käib läbi valu. Oma valikutega ei tulda aga sageli toime ega suudeta nende tagajärgi hallata. Selle taga on võimetus teadvustada oma tegutsemise motiive ja vajadusi.

Lihtsamaks ei tee mitmendale ringile asumist ka see, et lähedased üldiselt ei toeta selliseid valikuid, mis seab ohtu kellegi väljakujunenud turvarutiini. Kõik ümbritsevad jäävad nüüd ootele: tõesta, et sa tegid õigesti! Tõesta, et nüüd pole su elus enam probleeme ja kõik saavad õnnelikumaks kui enne! Aga elus on alati probleeme. Me lihtsalt teeme vea ja seome kõikide nende põhjused selle ühe “vale” valikuga. Lahutaja peksab end ise sisimas veel kõige rohkem ega saa oma ebakindlust välja näidata kartuses, et siis kõlab: “Ma ju ütlesin sulle!” Ta peab lõpuni jääma näo juurde “ma tegin õigesti”, isegi hetkedel, kui ta on seesmiselt maailma kõige suuremates kahtlustes ja hädas.

Sellist vastasseisu maailmaga ei tekiks, kui me usuks, et inimesed on vabad tegema oma valikuid, kui keegi ei pea kedagi teist kontrollima, kui inimesed saaksid omavahel rääkida, ning kui erinevad lähtekohad ja arusaamised oleksid aktsepteeritud.

Mida teha kooseluga, kus enam ei seksita? Paarisuhe on hääbunud ning asendunud lapsevanemaks olemisega...

Vanemlus võib olla viis vältida lähedust oma kaaslasega. Lastega on lihtsam kontakti saada kui täiskasvanuga. Lapsi saab paremini kontrollida ja oma soovide järgi suunata. Lapsed on alati valmis täiskasvanute vajadustele vastama ja neile nii palju lähedust pakkuma, kui on soovi: süles istuma, kallistama, ja ka magama minema, kui suurem rahu tahab. Konfliktid lastega lahenevad alati täiskasvanu reeglite järgi. Vältides oma kaaslasega lähedust, asetades suhte vahele lapsed, kaobki seks.

Teine probleem on see, et lastega seotu võtab väga palju ressurssi ja omavaheliseks suhtluseks jääb vähe aega ja energiat. Seda tuleb tunnistada ja abi paluda – keegi võib aeg-ajalt lapsi hoida, et paar saaks endale aega võtta.

Kas enesearenguraamatutes palju rõhutatud väärtused, nagu partneri isetu teenimine, oma ego mahasurumine ja tingimusteta armastus on meie ajal ja kooselus võimalik?

Tingimusteta armastust ei saa sundida ja ego pole mõtet maha suruda, sest ego on psühholoogiliselt meie isikliku heaolu eest vastutav mehhanism. Kui inimene tunneb end hästi, siis ta ongi armastav. Kui tal on midagi puudu või ta on kurnatud, ei suuda ta kedagi ega midagi tingimusteta armastada. Seega tuleb hoolitseda enda vajaduste eest ja väljendada soove, otsida oma muredele lahendusi ja toetust. Mitte keegi ei pea teenima kedagi teist ja see ei saa olla armastuse eeldus. Inimesel peab olema armastav ja aktsepteeriv suhe iseendaga, siis on ka teistel temaga tore koos olla, nad hoiavad tema lähedusse ja tekivadki pikaajalised kooselud.

Kuidas õnnelike paaride” suhtemüüdid nagu Õnnelike paaride elus on alati palju romantikat” või Õnnelikud paarid ei tülitse” meid kooselus ummikusse ajavad?

Keegi pole kogu aeg õnnelik, nii nagu keegi ei ole ka kogu aeg armunud – me sureks kurnatusest ära! On fantaasiakujutelm, et on võimalik saavutada mingi lõppematu õnnelikkus, mis enam kunagi ei muutu. Selline unelm võib kihutada taga ajama sinilindu, mida kunagi kätte ei saa. Õnnelikuks saavad inimesed siis, kui nad õpivad oma probleeme lahendama, nad oskavad raskest kohast edasi minna ja tunnistavad oma osa probleemide tekkimises. Kui nad oma neurootilised mustrid läbi hammustavad, järgnevad rahulolu, õnnetunne ja romantika iseenesest.

Kui me püüame paarisuhtes ainult kenad inimesed olla, lahke häälega rääkida ja vaid õnnelikkust püüelda, ajame suhte tasakaalust välja. Tavaliselt on naine see, kes otsustab valida eelkõige harmoonilise ja lahenduskeskse olemise ning siis peab mees võtma vastandrolli: olema tige ja ebapraktiline. Kõik tunded peaks suhtes lubatud olema. Kui mõnd negatiivset emotsiooni alla surutakse, tapetakse lõpuks ka positiivsed. Kui klammerdutakse positiivse tunde külge, ei toimu edasiminekut. Suhe on nagu haikala – ta kas liigub, elab ja areneb või sureb.

Kuidas oma pingeid ja pettumusi elukaaslase peal mitte välja elada?

Isegi kui kaks inimest saavad oma paarisuhte toimima, võib kõik muutuda, kui lisandub laps (või kui laps kasvab suureks ja läheb kodunt ära). Elu on täis pidevaid muutusi ja edukad on need paarid, kes oskavad muutustega toime tulla. Kes hammustavad läbi, mis toimub ja mida on vaja teha, et asi kontrolli alla saada. Selline vanaaegne mudel, kus naine kõik ära kannatab ja udupeast mehe seljataga asjad ära korraldab, tänapäevases maailmas enam vastu ei pea.

Elu on üldse pingeid tekitav kogemus ja on väga tõenäoline, et pinged leiavad lahenduse kodus – oma partneri peal välja elades. Lahenduseks oleks oma pingete tekkimise mehhanismi teadvustada ja jälgida. Ehk on võimalik rohkem rääkida ja tuge paluda ning vähem kangutada ja kakelda?

Kõik õnnelikud perekonnad on sarnased, iga õnnetu aga isemoodi õnnetu?

Võib-olla ei saagi kooselusid õnnelikeks ja õnnetuteks jagada. Mõne jaoks võib õnnetu elu olla tuttav ja turvaline ning õnnelikuks saamine väga ohtlik võimalus. Kuidas muidu seletada pikaajalisi kooselusid, kus keegi end hästi ei tunne? Igaüks püüab elus teha esmalt kõik, et jätkuks rutiin, millega tema on harjunud. Kui lapsepõlvekodu õhkkond oli närviline ja pingeid täis ning ta seal kohanes, loob ta seda kõike ka oma uues elus, sest see on tuttav ja turvaline, ta teab oma kohta. Võimalikud rollid, mida võtta, on näiteks “abistaja” (Medõde, Psühholoog), “vältija” (Joodik, Nipernaadi, Elumees), “hullumeelne” (Depressioonis, Bipolaarne), “tegelen peamiselt lastega” (Big Mama, Ohverdaja) või “olen põhiliselt tööl” (Pere Toitja).

Kas õnn ehk armastus on otsuse küsimus?

Tugevad emotsioonid tulevad ja lähevad, keegi ei jaksa neid kogu aeg tunda. Kui kedagi armastatakse, tuntakse tema vastu ka kõige tugevamaid negatiivseid emotsioone. Kui keegi on väga oluline, mõjutab meid tugevalt iga ta tegu. Kui sisemine hülgamishirm käivitub, on tagajärjeks viha ja isegi raev. Hea, kui saadakse aru, et viha ja raev on inimese enda omad, kui neil lastakse olla ja otsitakse vastust nende tagant. Lähedane saab meis käivitada kõige peidetumaid neuroose. See on tõesti otsustamise küsimus, kas ma lähen edasi ja kogen neid või põgenen ja püüan leida inimest, kes minus kunagi midagi ebameeldivat ei käivitaks.

Usun, et see elu lõpuni koos elamise soov tuntakse enda sees ära. Aga elu muutub kogu aeg, ja kui see soov ühel päeval lõppema peaks, tuleb ka sellele tähelepanu pöörata. Igat moodi võib elada. Üksi võib olla lihtsam

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid