(PantherMedia / Scanpix)
Jaga:     
Kullafond

Peame päevikut

Lugu ilmus ajakirjas Eesti Naine 2016. aastal

Lase end nakatada päevikupidamise pisikust – haigeks see ei tee, hoopis tervendab!

Päevikut peetakse mitut moodi: sellele väga isiklikke mõtteid usaldades või päevasündmusi üles märkides, kirjanduslikus vabavormis või faktitruult järge pidades. Päevikuks võib olla koolikaustik või taskukalender, kaunis köites album või veebikeskkond. Viimane on ajast aega püsinud päevikumaailmas midagi uut. Uue aja nähtus on ka kursused, kus õpetatakse oma mõtteid vabalt voolata laskma, et käsi need siis päeviku lehekülgedele vormistaks.

Tartu Ülikooli eetikakeskuse kolumnist-toimetaja Tiia Kõnnussaar on juba mitu aastat selliseid kursusi juhendanud. Argirutiinist vabas keskkonnas suunab ta inimesed kirjutama iseendale kirja, luuletust või nutulaulu, nii nagu mõtted tulevad. “Siirust ja tundeid endale lubavad inimesed on väga ilusad! Neil löövad silmad särama oma minaga uuesti tuttavaks saamise üle. Olen kohanud hämmastavaid luuletusi ja vaimukaid mõttekilde neilt, kes seni arvasid, et kohe kuidagi ei oska,” kommenteerib Tiia. “Päevikusse kirjutamine on oma siseilma korrastamiseks lihtsamaid ja kättesaadavamaid meetodeid. Teraapiline protsess, mis nõuab vaid järjepidevust, paberit ja pliiatsit või hiirt ja klaviatuuri. Kirjutades mõtestame oma elu ja leiame lahendusi. Tagasivaates kaotavad mured oma pelutavad mõõtmed ja muutuvad taas hoomatavaks.” Ja veel – sel kursusel ei norita kirjavahemärkide ega lauseehituse kallal. Eesmärgiks on ületada puhta valge lehe hirm ja saada külge õnnestav päevikukirjutamise pisik.

Teraapiline loovpäevik

Kunstiõpetaja Aide Leit-Lepmets (47) alustas päevikupidamist siis, kui tutvus raamatuga “Loovuse teel”. Julia Cameroni teooria põhineb hommikusel “enda tühjaks kirjutamisel”, et puhastada meel eelmise päeva mõtetest. Tühjenenud meeles on ruumi igas inimeses peituvale loovusele. Ennast õhtu ja isegi ööinimeseks pidava Aide jaoks oli hommikune ettevõtmine raamatus veenvalt põhjendatud.
“Alguses tuleb natuke pingutada, hommikul ei tule ühtegi mõtet pähe! Siis kirjutangi nii – mul pole mingeid mõtteid, pea on tühi... Kuulan, mis mu meel kõneleb. Ühel hetkel meel taipab, et tal on täielik vabadus, ja siis hakkab ludinal tulema igasugu asju. Edaspidi juba ootasin oma  hommikust rituaali. Isegi tõusen ekstra varem, kui ees on mõni sõit vms. Tean, et kirjutamine on sama mõnus kui meditatsioon.” Hommikust joogat ja mediteerimist asendabki vahel 20 minutit A4-mõõdus  k o l m e  paberilehe seltsis – just nii palju, ei rohkem ega vähem, on soovitatud formaat. Kui esimesele lehele kirjutab Aide suurelt, et saaks “mahu täis”, siis lõpu poole muutub kiri tihedaks, et kõik ikka ära mahuks. Lehte juurde ei võta! Aide armastab taaskasutust, trükitud lehtede teist poolt. Oma kirjatöö talletab ta karpidesse.

Kirjutamine laseb plaane teha ja unistusi läbi mõelda. Kui muidu mõte peas ühelt asjalt teisele hüppab, siis kirjutades pead paratamatult ühe mõttega lõpuni minema. Lauseehitusele ei peagi nii suurt rõhku pöörama. Aide jaoks on tähtis päevasündmuste osa, mis emotsionaalselt puudutab. Loovpäevik võimaldab kriitikavabalt ja kedagi kahjustamata auru välja lasta – alati leidub olukordi, mis meie ootustele ei vasta. Aide: “Vahel tahaks mõnele inimesele kohe väga halvasti öelda, aga nüüd kirjutad selle paberile. Krõbedate sõnadega. Pärast on hea kerge olla. Mõjub! Seesama inimene tuleb vastu ja te suhe oleks kui klaarunud. Oled probleemi paberil ära lahendanud.”

Päeviku lugemine võiks olla nagu psühholoogi juures käimine. Saab selgust, mis häirib, mis vaevab, mis on enda arvates elus puudu. Samas hakkavad ka vastused välja kooruma. Distantsilt vaadates on mõni probleem täiesti tühine. Kui palju väärtuslikku aega on kulunud asjadele, mis paari nädala möödudes tunduvad lausa mõttetud. “Ei tohi mõelda, et hakkan ka kohe sellist päevikut pidama, kui mul aega on,” ütleb Aide õpetlikult. “Sest meie meel räägib aina, et pole aega. Lugesin kunstnikust, keda naistuttavad kadestasid – oo kui tore, et saad tegelda sellega, mis meeldib, tahaks ka sellist elu, aga meil pole üldse aega! Too kunstnik vaatas neid ilusa juuksurisoengu ja hoolitsetud kätega naisi ning oma värviseid sõrmi. Tal polnud enda kordategemiseks aega kulutada, aga neil nähtavasti oli! Meil on kogu aeg valikud, millele oma aega kulutada – kas minna maniküüri või maalida või kirjutada päevikut... Kõige rumalam äraütlemise viis on peita end igapäevatoimingute, koristamise, triikimise jm taha, mis kunagi ei lõpe. Kui ütled, et pole aega, pole sa päevikupidamiseks veel valmis. Mulle annab see jõudu ja energiat toimetulekuks.”

Pilt sõnas ja muusikas

Fotograaf Peeter Langovitsil (67) oli aasta alguses päeviku alustamiseks mitu head põhjust – see oli esimene aasta vabakutselisena oma mõtteid korrastada ning muusika-aasta 2015 tõotas melomaanist mehele kujuneda inspireerivaks. Varem on ta fikseerinud mingi peroodi jooksul objekte ja sündmusi, nagu 52 nädalat ettevalmistusi Tallinna 2010. aasta kultuuripealinnaks saamisel. Omamoodi päevikuks võib pidada Peetri rubriiki “Tagasivaade” Postimehes, kus on ilmunud üle 60 loo.

Peeter peab päevikut oma arvutis. Muusikal on selles oluline koht. Kukus, Vikerraadios ja telekanalites kõlav saab päevasündmuste vahele pikitud, uudisega haakuvana või lihtsalt emotsioonina. Märkmeid tuleb teha kas või keset tänavat, selleks on põues paber ja pliiats. On päevi, mille kirjeldamiseks kulub kuni 10 000 tähemärki, ja teisi, paari tekstilõigu pikkusi. Peetri kaamerasilm jäädvustab kõik, mis meeli erutab, kuid valikuks langeb igast päevast kaks olulisemat fotot. Need prindib ta kuu lõpus kontaktkoopiatena välja. Aasta lõpus on plaanis oma pildiarhiiv korrastada, tekstid üle vaadata ja kohendada. Seejuures meenutab fotograaf Sirje Endret, kes tellis kunagi ajakirjale Kultuur ja Elu loo soomepoistest. Peetri kirjutis polnud päris see, mida vajati, Endre korrigeeris ja analüüsis, õpetas, millele rõhku panna – “Olen talle selle kiirkursuse eest siiani tänulik!” sõnab Peeter. Aastaid intervjuudel kaasas käinud fotograafina on tal seljataga praktiline elukool töö käigu ja valmis loo võrdlemises.  

Peeter on üks väheseid piltnikke, kes liigub punktist A punkti B kondimootori ja linnatranspordi abil. Seetõttu ta ka kogeb ja näeb teistest enam. Vilunud silm otsib reklaamidelt, teadetetahvlitelt, teatriplakatitelt seoseid, millel tema päevikus oluline ajamärk on. Jäädvustamist väärib nii kuldehtes hõlmikpuu – “Tänu temale jäid Süda tänaval suured lollused tegemata!”, puust voolitud põdrad Toompea külje all, filigraanselt manööverdav rekka vanalinnas ja Õismäel maha saetud mägimännid. Viimane liigitub sotsiaalse kriitika rubriiki, kuid südamepuistamise ja halamise koht päevik siiski pole. Mingil määral teraapia küll – “Kui mul kirjutamise võimalust ei oleks, oleksin ehk hakanud kohapeal lärmama,” mainib Peeter mändide kohta, mille asemel istutati viiemeetrine kuusepuu.

Muusikast pajatades ei hoia mees ridu kokku. Rahvusvahelisest muusikapäevast, mille kaaskodanik ehk maha magas, annab päevik üksikasjaliku ülevaate – kus ja mida trollis, bussis, tänaval mängiti. Lisaks dirigentidele ja interpreetidele on jagunud tähelepanu nii Nõmme turu juures ükskõiksel ilmel kontserti kuulavale taksikoerale kui ka TTÜ peahoone tualetis kõlanud “Love Story” meloodiale.

Peetri päevik “Minu killustik”.

¤ Pildistan tavalisi asju, see on minu subjektiivne maailmavaade. Jälgin linna arengut, jäädvustan avalikus ruumis reklaame. Olen 100% linlane.

¤ Päevasündmuste kõrval jäädvustan ka objekte, millega olen seotud olnud – see on tagasivaade mu eluteele.

¤ Otsin ajakirjandusest välja selle päeva “kõva sõna” või mõne päevakajalise ütlemise.

¤ Püüan leida seoseid kuuldud muusika ja päevasündmuste vahel.

¤ Fikseerin kohapeal kuuldu-nähtu, hiljem silun keelt ja stiili, heidan kõrvale  ebaolulise.

¤ Pereelust ja väga isklikust kirjutan läbimõeldult.

¤ See on minu põlvkonna päevaraamat – minu eelistused, maitse, pisut irooniat, kuid mitte kollane kroonika ega ka Eesti Vabariigi aastaraamat.

Joonistatud päevad

Ulla Katariina Alla (21) ajendiks sai huvitava kujuga märkmik, mis kohe kutsus enda sisse joonistama. Ja et midagi muud pähe ei tulnud, joonistas ta oma päeva. Kunstiakadeemia arhitektuuritudengile oli see ühtlasi hea võimalus joonistusoskust viimistleda.

Pildi teema erineb päeviti, selle otsustab ta paari päeva tagant, kui muljed juba settinud on. Vahel joonistab ta kogu päeva tegevuse, vahel emotsiooni. Teinekord kujutab ennast hoopis nähtud filmi tegelasena. Kuna tegu on korralike illustratsioonidega, eelistab neiu kodus laua taga joonistamist. Teksti on pildil harva, mõni üksik sõna või heli. Kuid kuupäevanumbritel on kompositsioonis kindel koht.

Märkmiku A6-formaat on paras peene mustriga pildi jaoks, mille täpitamine-triibutamine suuremal pinnal palju aega rööviks. 30–40 päeva tagant saab kaustikuke täis ning skännitud ja arvutis puhastatud pildid rändavad internetti Ulla blogisse – ullaalla.tumblr.com. Kuukalendrit vaadates ärkavad möödunud päevad ellu. “Ehk oli üks mu ettevõtmise mõte ka see, et joonistamine aitab aastat paremini meeles pidada,” sõnab tundliku sulega noor kunstnik. 13. detsembril jõudis Ulla aasta tagasi käivitunud projekt 365. pildiga finišisse. Põnevate hetkede ülesjoonistamist jätkab ta aga edaspidigi.

Jõulupäevikust perekroonikaks

Haridusnõunik Mare Tereping (57) alustas päevikulaadsete ülestähendustega puht praktilistel põhjustel 1990ndate keskel. Riigipiir oli mõnda aega lahti olnud ja võimalik oli pere headele sõpradele Soome, Rootsi ja Saksamaale jõulukingitusi saata. Kui aasta pärast taas kingituste varumise aeg kätte jõudis, oli aga meelest läinud, mida kellelegi mullu ostetud sai. Nii said ruudulisse päkapikkudega ümbrispaberiga koolikaustikusse kirja mitme aasta jõulumärkmed – esimesed jõuluostud, näiteks pakkepaber ja pael, need, kellele jõulukaardid posti pandud ja kellelt ise saadud, plaanitav jõulumenüü. “Ka külalistest ja kohtadest, kus käisime, millest rääkisime, milliseid kontserte kuulasime, oli hiljem tore lugeda,” meenutab Mare.

Järjepideva päevaraamatu pidamisega alustas naine esimese lapselapse sünni järel. Kirjutas paari päeva, vahel ka mitme nädala tagant. Nüüd, kui lapsed on oma kodud loonud, vanemad igavikku lahkunud ja abikaasa oma teed läinud, on päevaraamat kui perekonnaloo kroonika. “Kui on vaja mõnd ammust sündmust ajaliselt täpsustada, on päevikust abi. Ja ehk on see kunagi tähtis ka tulevastele põlvedele,” loodab Mare, kes praegu tööle ja õppimisele pühendununa kirjutamise harvem ette võtab. Kuus korra märgib ta üles olulised sündmused enda ja pereliikmete elus, pikemalt kirjutab tärganud tunnetest ja mõtetest. Kord aastas paneb päevaraamatu vahele suurema ostunimekirjaga toidupoetšeki, et hiljem hindade uperpallitamist võrrelda. Samuti tähtsamate ürituste kutseid, kontsertide kavu, laulupeo käepaela jms.

Mare: “Kirjutan selleks, et kunagi mustvalgel näha, kuhu mu elu on kulunud. Teraapia pole eesmärgiks, see toimib nii ehk nii. Vahel kirjutatakse endast halvad tunded välja, et need siis põletada. On ju hea, kui see inimest aitab. Minu elukogemus ütleb, et halvad asjad on võimalik aja jooksul ümber hinnata. Miski, mis kunagi näis maailma lõpuna, võib nüüd tunduda positiivse paratamatusena. Mõni kunagine pahandus võib panna heldima ja aitab mõista, et kurbus, viha, lüüasaamine ja läbikukkumine on elu loomulikud osad. Vanu kirjutisi lugedes avastad, kuidas erinevad juhtumised on elus omavahel seotud. Ka on tore tõdeda, kui ägedaid asju olen julgenud ette võtta! See ongi päeviku enesearenduslik roll.”

“Inimeses on peidus tuhandeid mõtteid, millest tal pole enne sulepea kättevõtmist aimugi,” kordab peatselt ilmuva neljanda lasteraamatu autor Tiia Kõnnussaar Inglise kirjaniku Thackeray sõnu. “Loovusest räägitakse palju, sellest on saanud moodne sõnakõlks. Minu jaoks on loovus see, mida Uku Masing nimetab “elusamusʼeks”, see on elusam olemine, maailmale avatus, huumorimeel, mängulisus, absurditaju.” Enese ja maailmaga rahu otsimine käivad inimeseks olemise juurde. Vanasti tegeleti sisekaemusega kirikus ja pihil käies, nüüd terapeudi juures. Päevikupidamise teraapia on viimasel ajal ka teadlaste tähelepanu pälvinud. Uurimused kinnitavad, et oma loo kirjapanek ning selle ümberkirjutamine-korrigeerimine parandab meeleolu ja mälu, vähendab arstilkäimise sagedust. Teraapilist kirjutamist harrastavad inimesed tunnevad end õnnelikumana, neil on vähem depressiooni sümptomeid ja ärevust.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid