(PantherMedia / Scanpix)
Jaga:     
Eesti Naine

Miks on inimene vahel nii häirivalt enesekeskne? (1)

Läheme töökaaslasega jahedal õhtul stiilipeole. Töö juurest lahkudes märkan, et tal polegi salli kaelas. Miks, küsin. „Äkki pildistavad juba õues tulijaid,“ rehmab ta ebalevalt. Kui peopaika jõuame, sähvivadki maja ees välklambid. Mina, käes suur kott kübaraga, mille plaanin pähe panna alles siseruumis, vehin tõrjuvalt käega: „Ärge meid pildistage – me pole kostümeeritud!“ Lisades, et siseruumis siiski oleme. Ja alles garderoobis jõuab mulle kohale, et mu kolleeg on tegelikult ju ka välisruumis kostümeeritud: tal on ajastutruu kleidi peal samast ajast pärit kerge stiilne suvepalitu, käekotike ja isegi kingad. Ta loobus sallist, kuna see polnud  õigest ajastust. Tema oleks ilmselt meeleldi juba tänavariietes pildile jäänud – ta oli ju selleks valmistunud!

Ebameeldiv süütunne jälitab mind terve õhtu – miks ma ähmis olles lähtusin automaatselt iseenda eelistustest? Tuleb meelde veel sarnaseid olukordi: kuidas keegi teatab enda ja kaaslase nimel, et „Meie täna ei joo!“ või „Tänan, ei, meie magusat ei võta!“ - ilma et oleks küsinud, kas teine tegelikult ei sooviks seda klaasi veini või tükikest torti. Või kuidas 50-aastane hiljuti abiellunud mees vastab perelisa-küsimuse peale: „Ei,  m e i e  oleme selle jaoks liiga vanad!“, keskendumata asjaolule, et ta naine on temast ju üle kümne aasta noorem… Võrdusmärk minu ja meie vahele tuleb mõnikord nii kergesti ja loomulikult ning alles hiljem taipad, et tegemist oli eheda enesekesksusega… Aga siis on juba hilja.

1 kommentaar

R
Raina  /   20:22, 20. mai 2017
Hea, et oma mõtlematusest aru said. Pos.

Loe ka neid lugusid