2
fotot
Jaga:     
Elud, inimesed

Liina Vahtrik: käisin surnuaial lilli korjamas

“Mul on kehv mälu, nii et olen üsna hea hetkes elaja,” muigab näitleja Liina Vahtrik (43). “Ma ei pea pikka viha, sest see läheb lihtsalt meelest. Aga unustan ka toredaid asju, mida võiksin mäletada.”

Õied surnuaiast, 1977

Viieaastane Liina nopib haudade pealt lilli. Tal on hea meel, sest õisi, mida korjata, on palju. Muretult kõnnib laps üksi kalmude vahel, peod lilli täis.

“Ma ei teadnud, et nii ei tehta!” naerab Liina. “Elasime siselinna kalmistu lähedal ja surnuaed oli minu jaoks nagu kodumets. Kadusin sinna tundideks, nii et ema oli päris paanikas, kui ma lõpuks välja ilmusin!” See on Liina esimene mälestus.

“Mulle tundub, et see aeg oli praegusest turvalisem,” arutleb Liina. “Linnalapsed kolasid päevade kaupa mööda hoove, ilma et nendega oleks midagi juhtunud – nüüd tundub mõeldamatu, et vanemad seda lubaksid. Pole enam ka lahedaid hoove, kus töllerdada, kõik on kinni ehitatud ja ära erastatud.”

Tsaari tass, 1980

Ema võtab Liina külla kaasa. Kunstikoguja Johannes Mikkel, Helgi sõbranna sugulane, kutsub nad oma koju lõunale. Liina istub lauas nagu puuga pähe saanud: Mikkeli korter on laeni täis maale ja skulptuure. Ja neid võib puutuda!

“Mäletan, et meile pakuti kotlette Katariina II praetaldrikutelt – Mikkel ise sõi nende pealt iga päev! Täiskasvanud olid põhjendatult pidulikud ja tajusin, et mulle on antud haruldane võimalus. Keegi ütles veel: Liina, ära sa oma tassi katki tee, sellest jõi Peeter I teed… Ma ei julgenud seda tassi puutudagi! Tagantjärele arvan, et just siis hakkasin aru saama, et kultuur on üks väga lahe asi.”

Oma lapsepõlvekodu kirjeldab Liina sõnaga “lihtne”. Küll aga tulevad tal silme ette pikad raamaturivid. Erinevalt mõne klassikaaslase kodust olid neil raamatutel lehed lahti lõigatud – neid tõesti loeti.

“Raamaturiiul on minu jaoks siiani toa kõige ilusam osa. Ausõna, ma pole kuidagi uuenduste vastu ja saan aru, et metsi tuleb säästa, aga kui üks tuttav ütles mu kodus ringi vaadates: “Liina, mõtle, kui palju ruumi sa siia võidaksid, kui hakkaksid kasutama e-lugerit!”, siis mina mõtlesin vastupidi – kui  õ u d n e  see oleks, kui mul poleks mu raamaturiiulit!“

 Loe edasi aprilli Eesti Naisest Liina Vahtriku meenutusi 1990ndaist ja selle sajandi erilisi hetki.

Loe ka neid lugusid