Jaga:     
Suhted

Kas peaksid oma suhte välja kannatama?

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Eesti Naine 2012. aasta septembris.

Kahjuks märgatakse tihti alles suhte lõpusirgel, et see vajanuks pidevat panustamist. Kire, sõpruse ja meeldimise kõrval on kindlasti vaja ka pühendumist.

See müüt on paraku väga levinud, et tõeline armastus on nagu võlukauss, kust magus leem kunagi ei lõpe, ja kui lõpeb – siis ilmselt polnudki see armastus. Kuid ehk võiks ka nii mõelda: tegu võis olla küll armastusega, ent kumbki partneritest ei võtnud vastutust selle kestmise eest.

Kes vastutab suhte kestmise eest? Väga lihtne on öelda, et mina tahtsin küll temaga koos olla, aga tema minuga mitte. Ta ei hoolinud, ta pettis, ta jättis. Suhte sees olles ongi keerukas kõiges juhtuvas teise osa kõrval alati ka oma osa märgata. Hoopis lihtsam on süü teisele veeretada ja ennast vastutusest vabastada. Näiteks kui ühel partneritest on kõrvalsuhe, siis "petetule" esitatud küsimus "Aga mis oli sinu osa selles, et see juhtuda sai?" kõlab tema jaoks äärmiselt ebaõiglaselt. Kuid ei saa olla, et teise osa juhtunus puudub – kummalgi on suhtest pool; see on kahe teekond, kus ollakse pidevalt teineteise mõjuväljas, käitumine on vastastikku tingitud.
On väga lihtne süüdistada teist sajas surmapatus, esitada ebarealistlikke nõudmisi, mille sisu on: minuga on kõik korras – muutuma pead sina! Kui kõrgeid nõudmisi esitatakse vaid partnerile ja mitte iseendale, saab suhte tasakaal kindlasti kannatada ja see on ohtlik. Suhte kestes on realistlikum eeldada, et kumbki ilmselt ei muuda end olulisel määral. Kui tõesti ei suudeta teist aktsepteerida sellisena, nagu ta on, siis on aina korduvate konfliktide ja näägutamise ning pideva rahulolematuse asemel targem ehk hoopis lahku minna. Ja seegi otsus vajab vastutajaid: kibekiire uste paugutamine, lõputu koera-kassi elu või ka kestev vaikelu pole kindlasti täiskasvanulik vastutuse võtmine oma suhte eest.
Suhtes olles on kindlasti vaja tundlikkust nii iseenda kui ka teise vajaduste osas, ent oma vajaduste eest seista saab põhiliselt siiski igaüks ise. "Kuidas sa ei näinud, et ma tahtsin...", "Kuidas sa ei märganud, et mulle oleks meeldinud..." – selline on veel üks viis lükata vastutus teisele, eeldades partnerilt mõtetelugemist ja selgeltnägemist, selle asemel et oma soove ise selgesti väljendada.

Kriisis on vastutuse võtmine eriti oluline. Seni kuni paaril on koos tore olla, ei kipu nad teineteise juurest kuhugi. Ka siis, kui enam ei ole väga tore, püsitakse esialgu ikkagi koos. Sellises olukorras on eriti oluline vastutuse võtmine: see, mis "toredusest" puudu jääb, tuleb "lauale panna" – läbi mõelda ja läbi arutada. Kui seda tehakse ja midagi tõesti ka muuta püütakse, võib rahulolu taastuda – arengukriis on ületatud ja saab edasi minna.
See on sageli ohukoht: ei osata märgata iseenda ja teise rahulolematust suhtega, sellest ei julgeta ega taheta rääkida, tülid maetakse maha, lootes, et asjad kuidagi iseenesest paika loksuvad. Väga paljudel inimestel on kergem põgeneda (töösse, hobidesse, sekeldamisse) kui suhetes toimuvaga silmitsi seista – rääkida on hirmutav, selle tulemus võib tunduda ettearvamatu, vaikimine tundub turvalisem. Ent nii käitudes probleemikuhi aina kasvab ja karta on, et ühel mitte väga ilusal päeval lõpeb see kõik purustusi kaasa toova emotsionaalse plahvatusega.
See, kas raskes olukorras kannatatakse vaikides, kapseldutakse, põgenetakse või võetakse vastutus, oleneb kindlasti ka suhtesse kuuluvate inimeste taustast. Päritolupere mudeli mõju ilmneb selgemini ikka keerukamas olukorras, oma osa on kummagi partneri elu jooksul kujunenud käitumisstrateegial, isiksuse arengulool, elukogemusel, harjumustel jpm. Need võivad teha suhte arengu ja paratamatult sellega kaasnevate arenguliste kriisidega toimetuleku raskemaks. Aga ka kergemaks, kui elustrateegiasse kuulub teadmine, et me kujundame elu oma valikutega igal hetkel.
Vahel küsitakse minult: kas peaksin oma suhte välja kannatama? Arvan, et ei pea.
Sest ikka ja alati on ju ka võimalus käituda vastutustundliku täiskasvanuna: oma julgus kokku võtta ning ausalt rääkida sellest, mille pärast süda valutab, mis ei meeldi, mis võiks teisiti olla. Et suhe paraneks, selleks on samuti vaja kahe inimese pingutust – kui üks ei taha või ei pea seda vajalikuks, siis pole see ka üldjuhul võimalik.
Suhte lõpusirgel on ikka palju valusaid küsimusi, ja lihtsaid vastuseid ei ole. Ent avatud ja siira jutuajamise käigus, kus kumbki saab olla nii vastuvõtliku ja mõistva kuulaja rollis kui ka südamelt ärarääkija rollis, võib segasesse olukorda tekkida rohkem selgust. Juhtub, et armastus on kõige all ikkagi alles, ja siis on võimalik koos edasi minna, läbielatust õppust võttes.
Väga tihti juhtub, et haigettegevatest teemadest kõneldes hakatakse teineteist süüdistama, ja see viib reeglina ummikusse. Süüdistuse asemel – selle sisu on ju samuti vastutuse lükkamine partneri õlgadele – saab öelda, mida juhtunuga seoses tuntakse või milliseid muutusi oodatakse.
Tõsi, kui rahulolematust, valu ja mõistmatust on kogunenud liialt palju, võib lõpuks kõigest avameelselt rääkima hakates ikkagi ilmneda, et ei leita muud teed kui lahkuminek. Kes teab, ehk ei oleks lahkuminekutee jalge all, kui vanad head konfliktiennetuse oskused oleksid paremini meeles seisnud:
• et ma võtan jutuks ka kõige väiksemad ebamugavustunded ja meelepaha;
• et ma uurin, kui midagi on segane;
• et ma ei tegele mõtete lugemise ega suvalise tõlgendamisega ning ei pea mitte midagi iseenesestmõistetavaks.

Kes vastutab minu ja tema tunnete eest? Suhte loomine ja suhtes olemine on alati mõneti risk. Inimene soovib olla armastatud, ta ei taha vastu näppe saada, ei soovi, et tema usaldust petetakse, kuid mingil määral on see oht alati olemas. Suhtes olek nõuab tööd nii selle nimel, et suhe kestaks, kui ka oskust enesele toetuda, kui suhe siiski lõpeb. Heas suhtes ollakse mõistagi teineteisest sõltuvad, kuid kummagi oskus iseendale toetuda ja enda osa eest vastutada toetab kindlasti ka suhet.
Ka armastuse sõnumeid välja öeldes tasub märgata, kas seda tehakse oma armastuse eest vastutust võttes (ma armastan sind, tunnen end koos sinuga õnnelikuna) või hoopis vastutust teisele lükates (ainult sina teed mind õnnelikuks, ilma sinuta pole ma keegi).
On hästi oluline, et kõiki oma tundeid, nii rõõme kui ka hirme julgetaks partneriga jagada. Mida vähem on suhtes pimedaid nurki, seda parem. Ei ole olemas nii tundlikku teemat, millest rääkida ei saaks – küsimus on vaid rääkimise viisis. Kui õpitakse oma mõtetest ja tunnetest rääkima endakohaselt, endast ja teisest lugu pidades, siis on lootust ka mõistmisele ja suuremale lähedusele. Lähedus, ühendatuse tunne tekib ju põhiliselt kahel viisil: avameelselt rääkides ja koos tegutsedes.
Tihti lausutakse: ma ei julgenud talle rääkida, sest kartsin haiget teha, pelgasin teist vihastada või solvata. See on sageli põhjus, miks üks partneritest teisele tähtsad asjad rääkimata jätab. Kui nii, siis on põhjust küsida, kui vastutusvõimeliseks oma partnerit peetakse, kui kardetakse, et see pärast öeldut nutma puhkeb, endast välja läheb või minema tormab. Ka igas jutuajamises on ju vastutuse teema sees: kõneleja vastutab selle eest, millest ja kuidas ta räägib; kuulaja vastutab selle eest, kuidas ta öeldule vastab, mida seoses sellega tunneb.
Tihti juhtub, et üks võtab vastutuse selle eest, mida teine tunneb, ning hõlpsasti lastakse end teise tunnetest ka nakatada. Sina oma paha tujuga tegid ka minul tuju pahaks – on lihtne näide. Ent kui üks partneritest saabub koju halvas meeleolus, siis teine ei vastuta selle eest: abistav ja hooliv saab olla eelkõige teise tundeid aktsepteerides, mõistes, et teise tunded kuuluvad teisele – nagu ka nendega toimetulek.

Kust tundesegadik alguse saab? Tunded kuuluvad vääramatult inimese juurde – kõik tunded, hoolimata nende nimedest ja positiivsest või negatiivsest värvingust, mida me neile anname. Meie nn head tunded räägivad meile ja teistele, et meie vajadused on rahuldatud, siis on meel rõõmus. Nn halvad tunded annavad meile endile ja teistele märku sellest, et me vajadused on rahuldamata: see olukord võib meid teha kurvaks, pettunuks, ärritunuks, kurjaks. On hädavajalik õppida tundma kõiki oma tundeid – ainult siis võid mõista, mis sinuga toimub, ja enda eest seista.
Arusaam tunnetest ja nendega toimetuleku viisidest saab alguse varases lapsepõlves. Väike laps ei teagi esialgu, et tunded on olemas – ta saab sellest aimu, kui vanemad, märgates lapse mingit emotsionaalset seisukorda, püüavad sellele nime anda. Nii saab laps teada, et kehatunnetel, mida ta enda sees tajub, on nimed ja tähendused. Kui me aktsepteerime kõiki lapses avalduvaid tundeid, siis aktsepteerime ka last (inimest) tervikuna. Kui me lapse tundeid (või mõningaid neist) ei aktsepteeri (neid ära keelata või maha suruda püüame), tunneb laps end mahatõmmatuna, mittemõistetuna, ja siit võivad alata isiksuslikule arengule ohtlikud arengud, nt madal enesehinnang, vähene enesetoetus?/teostusvõime jms. On suur tõenäosus, et laps, kelle tunnetest aina üle sõidetakse ("Lõpeta oma jonn!", "Nutsid juba – aitab küll, pole sul midagi häda") hakkab oma täiskasvanusuhetes sarnasel moel üle sõitma oma partnerist.
Lapsele on äärmiselt vajalik, et me teda aktsepteeriksime ja armastaksime sellisena, nagu ta on. Suur inimene vajab täpselt sedasama.

Loe ka neid lugusid