Jaga:     
Kullafond

Laura Peterson - Armastuse ja hüsteeria piiril

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Eesti Naine 2014. aasta aprillis.

"Kui teha hirm osadeks ja neid osi analüüsida, saad võtta hirmult jõu," on kogenud näitleja ja noor ema Laura Peterson (30). Uues Eesti mängufilmis "Risttuules" mängib Laura abielunaist, kes saadetakse koos väikese tütrega külmale maale.

"Vabandust! Ma jään viis minutit hiljaks," hüüab Laura tõtakalt telefoni, kuigi kell on vaevalt kohtumisaega löönud. Mõne minuti pärast tuiskabki ta kohviku aknast mööda ja on hetkega õige laua juures. "Kodus läks kauem aega," poetab ta, põsed kõnnist õhetamas.
Kiiresti kõndida meeldib Laurale väga. "Minu jaoks on see hästi teraapiline, nagu ka rattaga sõitmine. Kui hoog tuleb sisse, teeb see tuju heaks." Viimasel ajal on Laura sellest võimalusest isegi veidi puudust tundnud. Lapsesilmale on maailm imesid täis ning vaja aeg-ajalt peatudagi, et neid põhjalikult vaadata... "Abramil tuleb see tahtmine sageli peale siis, kui kuhugi kiire on – ta võikski jääda koolist tulevate laste voogu vaatlema või kivikesi poriloiku viskama..." õpib Laura kannatlikkust.
Abram (aasta ja 11 kuud) on praegu tädi Elisabethiga kodus. Sonja (3 kuud) pakiti kõhukotti ja ta läks vanaema Marega õue – nad jalutavad, kuni tühi kõht beebi üles ajab. Laura sätib telefoni lauaservale: juhuks, kui ema helistab.

Oma vanemate ja viie õe-vennaga suhtleb Laura väga tihedalt. Kogu Petersonide pere tegutseb teatrimaailmas, kõnetades Theatrumisse tulnud publikut lavalt. Tänagi käis Laura teatris, kus trupp luges ühiselt uut näidenditeksti – kas see võiks töösse minna?
On ühest perest tulnud näitlejates midagi ühist? Vist küll, noogutab Laura. "Tegin Roman Baskiniga lavastust (W. S. Maughami "Ring" – L. A.) ja ta ütles Otile: "Laura on siin rollis kohati väga Lembitu moodi." Kuigi see oli väga naiselik roll!" Lembit on lavastaja-näitleja Lembit Peterson, Laura isa.
Ja õe Mariaga aetakse Laurat alailma segamini. Mis siis, et neile endale tundub, et on välimuselt täiesti erinevad. "Üks mu tuttav just rääkis, kuidas ta nägi mind Aida kohvikus ja tuli juttu ajama, aga ma ei tundnud teda ära... Siis sai aru, et rääkis hoopis mu õega! Ilmselt edastame sarnaseid võnkeid."

Looming, sellega tegelemine ja selle vaatlemine on Laurale lapsest saati olnud elu loomulik osa. Ta on kogenud, et kunst võib ehitada inimest üles. "Näiteks paar aastat tagasi käisin Poolas vanamuusikafestivalil ja seal oli ühe Vene ansambli, Sirini kontsert – nad teevad peamiselt vaimulikku muusikat. Sellel kontserdil kirikusaalis istudes tundsin füüsiliselt, et muusika on minu sees ja ehitab mind molekulitasandil üles. Olen sama tundnud ka mõnd kunstiteost vaadates. Ja ka näitlejana – kui tekst on väga võimas."

Siinsamas Kalamaja kohvikus kohtusid režissöör Martti Helde ja Laura selleks, et rääkida filmist "Risttuules". Filmi sisu on raske: küüditamine, Siber, tõestisündinud lood... Laura oli Marttile silma jäänud – ka väljendusrikka näo pärast. Samal põhjusel valiti filmi meespeaosatäitjaks Tarmo Song, Laura trupikaaslane Theatrumist, sest "Risttuule" pildikeel on eriline: paigaletardunud näitlejate ümber sõidab kaamera, justkui aeg oleks jäätunud.
Kui Martti esimene jutuajamine Lauraga toimus 2010. aasta detsembris, siis jaanuaris algasidki võtted. Filmiti üks võttepäev korraga ja kokku sai film alles tänavu. Vahepeal sündis Laural kaks last ning Abram käis juba neljakuuselt võtteplatsil kaasas – abiks oli kas Laura abikaasa või õde Anna Kristin.
"Üks päev oli küll õudne," meenub noorele emale. "Keset võtet kuulsin, kuidas mu laps karjub, ja ma ei saanud sel hetkel ta juurde joosta. Üle poole filmist oli valmis, ma ei saanud ka enam öelda, et ootame võtetega veel mõne kuu."

Hirmu sõja ees mäletab Laura lapsepõlvest: ärevust, mis hõljus õhus, kui ta oli 6–7aastane. Filmirolliks valmistudes luges ta palju küüditatute mälestusi. "Ühelt poolt olid need väga erinevad, teisalt nii sarnased – kõigis oli mõistetamatuse tunne. Mis toimub ja miks? Mälestustest selgub, et terve esimese aasta elati mõeldes, et kõik on ajutine ja homme saab minna koju."
Sügavalt liigutas Laurat varalahkunud Erna Nageli päevik. Erna küüditati Siberisse 27aastasena, külmale maale saadeti ka tema vanemad. Mõned aastad hiljem hukkus noor naine metsatööl ja maeti hääbunud ema kõrvale. "Erna päevikus on näha, kuidas inimese sisemaailm Siberis täiesti nüristus. Temalt võeti ära kõik, mis teeb elu elamisväärseks: võimalus olla nendega, keda ta armastab; süüa, kui on nälg, ja minna, kuhu ta tahab."
Kui alguses kirjutas Erna oma päevikusse sellest, kuidas elu Siberis on, siis mida aeg edasi, seda üheülbalisemaks ta sissekanded muutusid. "Väga hulk aega kirjutabki ta ainult söögist, näljast, tehes väga täpseid sissekandeid, mitu grammi seda või toda toiduainet nad said."
Lugedes Erna unistust, et tuleks juba õhtu, sest siis saaks jahupeotäiest endale körti keeta, tundis Laura ühtäkki teravat kõhutühjust. "Võib kõlada irooniliselt, aga neid mälestusi lugedes ma lihtsalt pidin kogu aeg midagi sööma." Ta kontidesse puges külm, nii et lugeda tuli selg vastu ahju.

Ka oma ema-isaga rääkis Laura üle, mis nende suguvõsas tol segasel ajal toimus. Lood, mis ta kuulis, on tuttavad väga paljudes Eesti peredes. Üks Laura vanavanatädi, tugev ja kange Ell, saadeti Siberisse, sest neil oli mehega suur talu. Mees lasti maha, kuid Elli vaim ei murdunud. Ta sai ka Siberis jalad alla ja kasvatas lõpuks oma peenramaal köögivilju, mida pakkus sõjavangidelegi.
Üks Laura vanaisa langes sõjavangi ning oli samuti Siberi lähistel. "Ta rääkis, et nad [sõjavangid] olid nii kõhnad, et ei saanud tabureti peal istuda, sest istmikunukid oleks tulnud läbi naha." Vanavanaisa viidi koduõuelt vangilaagrisse poegade nähes, püssimeeste saatel – ilma kirjasaatmisõiguseta. "Ta oli aidanud haiglasse ühe haavatud komandöri."
Küüditatute mälestustest luges Laura sedagi, kuidas paljud Siberis oma usu kaotasid. Samas kui teistele oli usk see, mis aitas kuidagi hinges püsida. Nagu ta ema ja isa, nii on ka Laura katoliiklane. Ta ütleb, et käib kirikus pühapäeviti, suurpühadel ja "kui vaja". Kuid see pole teema, millel ta tahaks pikemalt peatuda, sest: "Mulle ei meeldi tänapäevane usu reklaamimine – need kaks asja ei käi minu meelest kokku. Ma eelistaks, et minu usk paistab kuidagi välja mu elust, tegemistest ja olemistest."

Laura kaasa, näitleja Ott Aardam on kirjutanud-lavastanud tüki "Mee hind". Selles küsitakse, mis on see nektar, mida korjata? Millega peaks inimene oma elu hetkhaaval täitma? Laura on püüdnud enda jaoks neile küsimustele vastata: "Üks asi on muidugi laste kasvatamine: lapsed on juba eos mõtestatud. Kuid ka looming pakub selliseid hetki... ja loomingu vastuvõtmine, mis õigustabki ju kunsti tegemist."
Lihtsalt ajaviitmist Laura kunstilt ei oota. Sest kui palju inimesel õigupoolest aega on? "Vahel on selline tunne, et elu läheb mööda, ilma et seda märkaksin. Kogu aeg tekib midagi, mille nimel tegutseda – ja sellest, mis hetkel toimub, tuleks justkui üle libiseda."
Nii juhtub sageli, et kui pähe tuleb hea mõte, mille võiks üles tähendada, segab vahele mingi olmeasi. Mõtled, et teed selle enne ära, kui asud meelepärase toimetuse juurde, aga kui see hetk kätte jõuab, siis taipad, et... Läinud!
"Tahaksin, et oskaksin neid hetki rohkem teostada," soovib Laura. "Oma annet tuleb väärtustada ja selle potentsiaali ärakasutamine on oluline. Sinu and on kink: see on sulle antud ja, kes teab, kinkija võib selle ju ka tagasi võtta."
Seda, et saaks õhtuti lavalaudadele astuda, ei ole Laura veel jõudnud igatsema hakata. Kohe pärast Sonja sündi tuli tal lugeda peale filmi "Risttuules" tekst. Rinnalapse kõrvalt töötamine Lauras stressi ei tekitanud: "Olin harjunud, et mu töö maht muudkui kasvab, siis on esikas ja hullumeelne periood, ja siis on aeg, kus ma lesin ega tee midagi. Pärast seda, kui mul lapsed sündisid, polegi mul enam sellist aega, kus ma midagi ei tee. Aga mulle meeldibki rakkes olla, mõtestatud töö taastoodab energiat, ka majapidamistöö." Laura viimase aja ettevõtmine, kui näitlejatöö ja kodused toimetused kõrvale jätta, on Kloostri Ait. Kontserdi- ja teatripaigale lisaks on sellest saanud ka väike kohvik ja kooskäimiskoht.

Laura abikaasa Ott töötab samuti Theatrumis. Naljatledes ütleb Laura, et neiupõlves ta kartis jääda vanatüdrukuks. Oli armastusromaanidest lugenud, kuidas inimesed kokku saavad ja: "Mõtlesin, et kuidas see ikkagi käib – see õige inimese leidmine? Arvan, et me Otiga sobime omavahel, sest meie äratundmishetk oli nii tugev. Meil polnud kahtlust, kas peaksime koos olema. Selles on hästi suur jõud! Kuigi eks me mingil ajal töötasime sellele kõvasti vastu ka," naerab Laura.
Nad tutvusid trammis, rohkem Laura öelda ei raatsi. "Mul on tunne, et meie Otiga olime "vana kooli" armujad. Et tänapäeval on noorte suhtlusstiil teine. Tundub, et hästi palju on sõprusarmumisi, kus inimesed on natuke aega koos ja vaatavad, kuidas sobib. Kui olin 17aastane, ei kujutanud ma ettegi, et võiksin olla suur sõber inimesega, kellest olen lahku läinud – aga praegu näen, et sellised paarid on ühes seltskonnas ja kõik on hästi."
Ott ja Laura laulatati kaheksa aastat tagasi Pöide kirikus. "Nii ammu see küll ei saanud olla," imestab Laura ja vaatab sõrmuse seest järele. Kuupäev klapib, tõesti on pea kaheksa aastat möödas!
Tseremoonia viis läbi dominikaani vend, kes oli äsja välismaalt saabunud. Südames olidki Ott ja Laura abielus, kuid et riik asju nii näeks, pidanuks vormistama ka abielu registreerimise paberid. See tuli päevakorda alles siis, kui Abram hakkas sündima – et äkki on pärast registreerimist lihtsam lapsele kas või nime panna.

Pärast laulatust töötas Laura kaks ja pool aastat Tartu Vanemuise teatris, siis tuli suur maailmatajumisreis koos Oti, näitlejast sõbra Karol Kuntseli ja tantsija Eneli Rauaga. Peaaegu aastaga käidi 14 riigis, et koguda kogemusi eri õpitubades. Siis jälle teater – Theatrum. Ja üleöö tohutu tahtmine saada lapsi. Nii et Abram oli väga oodatud laps ning Sonjagi saabus ruttu.
"Kui meile Otiga öeldakse, et oleme tublid, sest meil on väikese vahega kaks last, siis ma ei saa sellest kiitusest aru," ütleb Laura. "Esiteks tundub see nii loomulik. Teiseks ei tunne ma üldse, et olen eriti tubli – vahepeal võin vägagi närvi minna. Elan nii-öelda armastuse ja hüsteeria piiril." Üks Laura sõbranna, temaga ühevanune, ootab praegu viiendat last. Vot see on tubli, tunnustab Laura.
Nagu küllap kõik emad, nii on Lauragi jaoks teisenenud aja tajumine. "Paljud ütlevad, et nad ei taha lapsi, sest nad pole siis enam oma aja peremehed. Tegelikult ei ole nad seda ka enne. Mäletan, et enne laste saamist mõtlesin ka: appi, kuhu see päev kadus?
Ma ei arva, et mul on varasemast vähem aega. Võib-olla seda küll, et kuhugi minemise vabadus on suurem, kui sul pole lapsi. Aga samas... See olukord on ju ajutine!"

Mare astub kohvikuuksest sisse. Tervitab, vabandab: Sonjake on ärganud. Ruumis pole teisi külastajaid, nii et Laura kasutab võimalust ja annab tütrele rinda. Beebi on täiesti rahulik ja vaatab suurte silmadega ringi. Mida ta võib mõelda?
Laura esimene mälestus on endast isa süles. "Seisame meie Tartu maantee ühiskorteri köögis akna all ja vaatame koos aknast välja. On hämar. Ja siis ma ütlen: "Puu!" See on ühtlasi mu esimene sõna."
Kas see võis nii olla? pöördub Laura ema poole.
Mare kahtleb – vist toimus see lugu ühel külaskäigul? Kuid tõdeb leebelt: "Isa süles olid sa küll kogu aeg."
Need olid Marele ilusad aastad. "Kui Laura sündis, olin 28aastane. Ma ei kibelenud kodust kuhugi – kahe vanema lapse kõrvalt olin palju rahmeldanud. Elasime küll ühiskorteris, aga enam mitte mu emaga koos – ta elas küll samas majas, aga meil oli kaks korrust vahet. Armastasime teineteist väga, aga ikka on vahe, kas sul on naabriks ema või keegi võõras. Lembituga kahe peale õnnestus meil Laura maksimaalselt ära hellitada."
"No miks te mulle nii tegite!" hüüatab Laura lõbustatult.
"Laura on väga jõulise karakteriga..." jätkab Mare.
"Seda ei taha keegi kunagi uskuda. Ikka arvatakse, et ma olen malbe."
"...aga me oleme saavutanud oma suhtes hea tasakaalu," lõpetab Mare rahulikult.
Möödunud suvel Orajõel pere suvekodus oli kaasas ka väike Abram. Ja Laura tegi vahest mõndagi teisiti, kui Mare oleks teinud. "Aga ma jätan igaühele vabaduse oma lapsi kasvatada nii, nagu nad õigeks peavad – olen ema, kes ei sekku," jääb Mare diplomaatiliseks.
"Sellepärast oligi maal hea olla. Teadsin, et sul on teine arvamus, aga sa ei surunud seda peale," kiidab Laura.
Ruumi siseneb Ott, kes tuleb otse proovist. "Nagu perekonna kokkutulek," naljatleb Laura. Kõhukott kinnitatakse isa külge. Maregi läheb Otiga kaasa, et võtta noorte juurest oma asjad. "Kuhu me jutuga jäime?" täpsustab Laura.

Laura on sõnatundlik. Ta püüab end võimalikult täpselt väljendada ja asendab küsimuses sõnu, et oskaks vastata. Nii läheb näiteks pärimisega, millist naist oma suguvõsast võiks Laura pidada oma eeskujuks. Kas see sõna tähendab, et ma tahaks kõike teha nagu tema? täpsustab Laura.
Püüame siis teistpidi. Mis Laurale ta vanaemade Helga ja Malle juures väga meeldis? "Nad olid mõlemad hästi tugevad naised," leiab Laura. Imetlusega räägib ta, kuidas vanaema Helga elas oma mehe ja kahe lapsega 17 aastat toas, mis oli vaid 14 m2. "Mul oli Tartus töötades 12ruudune üürituba ja see oli ikka väga väike!"
Laura leiab, et mõlemad ta vanaemad olid jõulised ja otsekohesed. "Otsekohesus on küll natuke sellise maiguga sõna, et "ebaviisakas, järsk ja pressib oma arvamust peale". Aga mulle meeldivad selged inimesed. Imetlen seda omadust kõigi oma pere naiste juures."
Kuid Laura süttib ka kergesti, just nagu vanaema Malle. "Tal oli kogutud lasu hapukoorepurke ja kui ta ükskord vihastas, siis viskas kõik need purgid vastu majaseina puruks. Pärast pühkis killud kokku, et maa peale tagasi tulla. Vahel on mul ka selline tunne, et läheks purke viskama!"
Seejuures annab Laura endale aru, et tavaliselt on ta vihane just iseenda peale. "Vihastan täiesti tühise asja peale, mis mees või lapsed tegid. Ja kui ma end kokkuvõttes analüüsin, siis tegelikult vihastas mind see, et ma ei suutnud end kontrollida."

Mõtete koondamise mõttes teeb Laura aeg-ajalt harjutust, mille õppis teatriklassis. "Enne kui magama läksime, pidime kirja panema kõik oma päevasündmused. Sest ka näidendi analüüs käib läbi sündmuste analüüsi. Aga olen sama harjutust teinud ka pärast kooli – vahel kirja pannud, vahel lihtsalt päevasündmused peast läbi lasknud –, sest see harjutus aitab väga hästi mõtteid korrastada. Vahel olen päeva jooksul teinud palju, aga päev tundub ikkagi mõttetu. Ja teinekord teen ainult ühe asja, aga tunnen, et päev on korda läinud."
Täna on olnud pikk päev. Aga Laura tõttab kodu poole nii kiirel sammul, justkui hakkaks õhku tõusma.

Kommentaarid:

Väga pühendunud
Martti Helde, režissöör ja sõber

Erna roll sai loodud just Laurale mõeldes. Otsisin naisnäitlejat, kes poleks varem mänginud kandvat rolli mõnes Eesti mängufilmis ning kes kehastaks omadusi, mis minu arvates olid Eesti Vabariigil 1940ndatel: õitsev, hästi õrn ja haavatav, samas natuke uljas. Laural on kõik need omadused. Näen Erna tegelaskuju ja tema vahel väga tugevaid sarnasusi.
Võtteplatsil oli vaja Laura rütmiga harjuda. Ta ei allu väga valmis vormidele – heas mõttes! Kuid pärast esimesi kuid olin kindel, et olen teinud õige valiku. Rohkematel Eesti näitlejatel võiks olla Laura süvitsiminek ja kohalolek, ta teeb kõike 100%. See on ühele filmile ja lavastajale äärmisel oluline.
Teretuttavad olime juba enne filmivõtteid. Olin Laura isa, Lembit Petersoni õpilane. Kuid nüüdseks on minu ja Laura tööalasest sõprusest välja kasvanud pärissõprus. Meil on Lauraga sarnased uskumused, just tööle pühendumises. Kuid mille Laura juures sõbrana veel esile tooksin, on see, et ta on hea kuulaja. Ta kuulab ja küsib alati küsimusi – sääraseid, mis ei juhi tähelepanu tema enda asjadele. Sellist kuulamisoskust tuleb kahjuks järjest harvemini ette.

Naerame pisarateni
Maria Peterson, õde

Laura on minu esimene õde. Kui ta sündis, olin 6aastane ja tundsin, et lähen uhkusest lõhki. See tunne on säilinud, olen vanematele kõikide õdede-vendade eest väga tänulik.
On palju asju, mida ma Laura juures imetlen. Ta on imeilus – taban ennast sageli teda vaadates mõttelt, et kuidas üldse saab nii ilus olla –, sooja südamega, tormakalt tasakaalukas, õrn ja vapper, loominguline ja kindlameelne, ülihea huumorimeelega, suurepärane kokk, väga hea fotograaf, suurepärane näitleja, tähelepanelik ema.
Kui meie ema on see, kes peab võtma kõik esmased emotsionaalsed puhangud enda kanda, siis Lauraga toimub kõige sagedamini emotsioonide järelanalüüs. Kust tekkis, miks ja kas oli mõtet ning kes on süüdi? Tihti tegutseme ka suhteekspertidena. Räägime ka tööasjadest ja toetame, kui teine seda vajab.
Lauraga koos olles on see hea, et me ei püüa üksteisele meeldida, kuna teame väga hästi ka teineteise nõrku külgi. Saame olla ausad ja avameelsed... Samas oleme lapsena üksteise valuläve tundma õppinud ja kergelt sellest üle enam ei astu.
Meil on kena komme Lauraga koos pisarateni naerda. Alguse sai see juba lapsepõlves. Laura oli vist umbes 7, mina 13, elasime perega kuu aega Pariisis ja magasime Lauraga ühes toas... Ma ei tea, mida me naersime, aga me naersime igal õhtul enne magama jäämist vähemalt tunnikese. Ka nüüd, kui me juba täiskasvanud oleme, peame aeg-ajalt öösel vanemate maakodus olles õue minema, et mitte teisi oma naeruga äratada.

Loe ka neid lugusid