Jaga:     
Kullafond

Kaie Mihkelson: Võta mind tähtede varju

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Eesti Naine 2009. aasta märtsis.

"Sõnad minu puhul rohkem varjavad kui näitavad," hoiatab näitleja Kaie Mihkelson. "Enda maailma ei kipu ma kedagi laskma, sest ameti tõttu olen laval nagunii kaitsetu." Ta silmad on suured, tumedad, taolise erilise lõikega, mis annab näole automaatselt kestva kurbuse varjundi, hoolimata tegelikust meeleseisundist.

Sa ütlesid, et ei hoia vanast kinni, ei leia põhjust rääkida ammu tehtud töödest. Tundub ühtivat mõttega, et kõige tähtsam talletub silmapõhjadel, mitte fotodel. Ja kindlasti tulevadki paljudele silme ette kaadrid sinust filmides: noore Kõrboja Annana, Nipernaadi jaheda abikaasana, esoteerikust vanatüdrukuna "Keskea rõõmudes"... Muide, kas leiad oma rollidele mõne ühise nimetaja?

Isegi kui hästi kaugele tagasi lähen, on hästi raske leida muud ühisnimetajat kui see, et olen ikka mänginud naisi, mehi ja loomi mitte. Lasteetendustes olen üldse vähe mänginud. Ükskord vaimu – Shakespeare´i "Tormis" Arieli. Ja suveprojektis "Katkuaja lood" Naissaarel, kus rääkisin viimase elus oleva kamassi üleskirjutatud juttu (olen seda naist videost vilksamisi näinud, nüüd on ta ilmselt ammu surnud), oli ka tunne, et lavale läheb pigem vaim kui inimene – teiste vaimudega rääkima.

Sinu puhul on räägitud nõiduslikkusest, isegi nõialikkusest. Kas oled endal täheldanud üleloomulikke võimeid?

Ma usun, et eestlastel, üldse introvertsematel rahvastel on sisemine aku suurem ja jõulisem. Küllap paljud leiaksid endas selle, mida nimetame üleloomulikeks võimeteks. Küsimus on väes, ja eestlastele on seda antud.
Intuitsioon töötab paljudel, kuid me jätame ta tähele panemata. Alles takkajärele meenub, et tookord riivas tunne või teadmine tuuleõhuna põske: ära täna sõida, vali teine tee... Kui alateadvus käivitub, tuleb su juurde kummalisel kombel ka märke ja vastuseid.

Jälgid sa horoskoope? Lugesid, mida pühvliaastaks Kaalude tähtkujule lubati?

Pühvliaasta algul käisime Ülle Kaljuste ja Laine Mägiga saunas. Draamateatrisse tehti neli uut sauna, me testisime neid mitu tundi ja üks aurusaun oli väga hea.
Jah, ma loen horoskoope, aga ajaviiteks. Mõnikord on öeldud, et mul tuleb suurepärane aasta, ja on tulnud nii hull, et kanda ei jõua. Aga võib-olla mõni aeg hiljem saan aru, et aasta oligi suurepärane...? Ma ei kahtle, et planeedid meid mõjutavad, kahtlen pigem lahtiseletajates. Kuigi ühel sünnikaartide tegijal lasin panna kaarte lähedasele inimesele ja tema rääkis väga usutavat juttu.

Tunned sa mõnikord, et kui väga ka ei ihkaks, ei suuda ometi ilma soojaks kütta?

Tarantino filmides on tehtud kohutav tapmine nii ilusaks, vere ja narkootikumi segunemine süstlas esteetiliselt nii nauditavaks... Minu meelest on nii, et kui näed midagi inetut, jõhkrat, vägivaldset ja teed sellest filmi või jutustad sellest laval, siis duubeldad seda. Kui väristad seda endas, siis lood seda veel kord. Väike mõju, mida mina maailmale annan, võiks olla vastupidine.

Sa oled draamateatris alates 1988. aastast. Kuidas sa end seal praegu tunned?

Tunnen end teatris värskelt. Täpsemalt, ei tea teatrist midagi. Vajan seda, et uuesti mõelda, küsida, vastata: mis see teater on ja milline ta selles ajas peaks olema; milline mu enda koht selles ja mis võimalused-tahtmised mul on? Ega see ole esimest korda nii, küsin neid "mikse" ikka aeg-ajalt. Vastused võivad kinnitada mu vanu arusaamu, aga praegu mul värskeid vastuseid pole.

Kas selline mõtete "suurpuhastus" tähendab teatrist mõneks ajaks päris eemale minemist?

Ei, ega mõttetegevus tähenda ju koti pähe tõmbamist ja nurgas istumist. Küsimus on enda kompamises. Niisamuti võid iga hetk oma kodus ringi vaadata ja endalt küsida: miks mu voodi seisab just siin? Miks mul on just sellised kardinad?
Muidugi tahan ma teatris olla. Äsja algasid proovid Kivirähu tükiga "Vombat", olen põnevil töötamisest koos Merle Karusooga. See sisemise kompassinõela tasane vibreerimine tuleb võib-olla talvest...

Milline on su suhe sõnadega – on need ju su igapäevased töövahendid?

Ühelt poolt on nii palju mõttetuid ajakirju, loba täis lehti – kioskist möödudes kratsib see kirendav rivi silma. Mul on valus mõelda, kui palju puid sellepärast on raiutud ja raiutakse veelgi. Tunnen, et kui ma lihtsalt istun ja vaatan mõnd puud, on see vähene aeg elust täie ette läinud.
Teistpidi on sõnad hästi tähtsad. Ma olen hirmus tundlik keele ja sõnade suhtes, väga hindan, kui asju nimetatakse väheste täpsete sõnadega, mis panevad minus võnkuma äratundmise. Mulle meeldib see osa eesti luulest, mis on nagu jaapani tušijoonistus. Liiv, kes on mu meelest meie kõige budistlikum luuletaja. Kareva.
See võib kõlada natuke pateetiliselt, aga sõnad on inimese olemise osa, nende kaudu olen ühendatud oma vanaema ja -isa ja vanavanaema ja -isa mäluga. Oma töö tõttu tean, et lausutud ja kirjutatud sõnad on erinevad. Rääkida võib veidi lohakamalt. Kui aga tean, et sõna jääb paberile, pean väljenduma väga täpselt.

Sa ütlesid, et ei suuda lugemata elada.

Olin umbes seitsmene, kui ema kategooriliselt teatas, et enam ta mulle ette ei loe. "Pál-tänava poisse" tahtsin, sest nad tädiga omavahel rääkisid, kui hea see on. Mäletan, et alustasin kaks korda, jube tüütu oli. Pärast kolmandat katset, kui suutsin lugeda poolteist lehekülge järjest, ei peatanud mind enam miski. Lugesin kaheksa aastat järjest, mul ei olnud isu ka, kui raamat söömise ajal piimapudeli najal püsti ees ei seisnud; lugesin läbi pea kogu ilukirjanduse, mis eesti keeles kätte saada oli, reisikirju ka. Kui ema nägi, et loen 11aastaselt "Forsyte´ide saagat" või "Anna Kareninat", ja ütles, et ma ei saa ju sellest aru, tundus ta mulle ainult naljakas: et ta mind nii alahindab.

On sul mõni pilt lapsepõlvest eriti selgelt meeles?

Ärkasin ühel talvehommikul, kui isa pidi pool viis tööle minema (ema ütles, et maga nüüd edasi, kell on alles pool viis); vaatasin aknast välja, lõug ja käed aknalaua peal (vist olin just nii pikk). Lumi, taevas, puud, põõsad kiirgasid mingis poolvalguses kirjeldamatult kirgastes värvides: helesinistes, lillades, roosades. Ma polnud meie suurt aeda sellisena näinud ega niisuguseid värve ka, nad olid nii puhtad, vibreerisid, muutusid tasakesi. Mäletan, et mõtlesin: ah soo, nii tuleb siis hommik. Hiljem püüdsin mitmel korral koidu ajal ärgata, aga kella viie ajal oli akna taga ainult pime, ka kella seitsme ajal oli talvehommik veel lihtsalt pime. Kui lõpuks õige hahetusaja ära tabasin (käisin siis vist juba koolis), oli aed lihtsalt hallikasvalge räpase lumega hämartuhmis valguses, ei muud; ma ei saanud aru, miks ma õiget hetke ära ei taba. Alles täiskasvanuna mõistsin, et maailm pole ainult hetketi selline, küllap on kogu aeg, aga ma ei oska enam näha.

Kas on midagi, mida sa ei suuda andestada?

Ma ei tea kedagi, keda vihkaksin. Ma pole kunagi elus kedagi vihanud, ainult vihastanud olen ja selle unustan ruttu. Aga on asju, mida ma ei suuda vist kunagi andestada – tähendab see ju sisimas leppimist kellegi või millegagi. Üks valukängar sünnib minus uuesti ja uuesti, kui mõtlen Tšetšeeniale; kui mõtlen, mida tehti Ameerikas indiaanlastega. On ka suurest vägivallast väiksemaid asju, millega ma pole leppinud. Näiteks selle kivihunnikuga, mis on keset Tallinna kesklinna kui isekallutajast välja valatud ja mida nimetatakse Viru keskuseks. Pole leppinud ka vabadussambaga, mida ehitatakse edasi ignorantse põikpäisusega.

"Mina ei ole võõras! Olen siin kandis elanud mitukümmend aastat," ütleb sinu kehastatud Naine Saueaugu teatritalu tükis "Kustutage kuuvalgus". Kus tunned sina, et pole võõras?

Eestimaal. Olen seda tundnud Hiiumaal, kusagil võõra talu lauda taga. Ka mõnel võõra rahva maal võib tekkida "oma koha" tunne ja see ei pruugi üldse olla seotud paiga hingematva iluga. Lihtsalt üks sisemine seier jääb seisma. Ise ka üllatud. Nii oli mul Bakuust umbes 40 kilomeetri kaugusel, lambapabulate järele lõhnaval, madalate kollaseks kuivanud mägedega karjamaal. Istusin kivist karjusemaja poollagunenud katusel – see võis olla ka lammaste varjualune, sest sees olid õled paksult lambasitaga kaetud nagu maja ümbruski – ja tundsin, et see on minu. Et siia ma nüüd jääksingi. Ei mingit loogilist põhjendust.

Kes on su lähedased, need, kelle kohta võid öelda "minu inimesed"?

Ma ei saa öelda ühegi inimese kohta "minu"; ei saa isegi öelda "minu" lapsed. Jah, nad on minu kaudu siia ilma sündinud, aga nad pole sündinud minu rõõmuks –
kuigi nad o n minu rõõm ja ma olen neile selle eest tänulik. Nad on täiskasvanud, aga õnneks elame lähestikku ja oleme lähedased. Poeg Nils (34) on lõpetanud muusikaakadeemia, kaitsenud Oslos magistrikraadi ja mängib ERSO-s oboed. Tütar Madli (26) lõpetas kunstiakadeemia, töötab Kumus ja õpib Tartu Ülikoolis magistrantuuris. Ja mul on pojapoeg, viieaastane Emil.
Kaua oli üks mu lähedasemaid sõbrannasid ema. Arutasime tõemeeli loetud raamatuid ja kohvide erinevaid maitseid. Tänu oma noorusele polnud mu vanemad pabistajad ja usaldasid meie, laste iseseisvust. Mängides läksid nemad rohkem hasarti, põrgatades õhupalli toalae eenduvale osale täie innuga, võidu peale. Mitte kunagi ei läinud isa tööle, ilma et nad poleks esikus emaga suudelnud.

Mitme aasta taguses intervjuus ütlesid: "Ime, aga mu lastest on kasvanud ilusad inimesed, hoolimata minust." Kõlab ehmatavalt enesekriitiliselt?

Pidasin silmas, et mõnes asjas oleksin võinud olla järjekindlam, nõuda distsipliini; võib-olla olin kohati liiga leebe ja tegin neile asju ette – ja hoolimata sellest ei "rikkunud" ma midagi päris ära.

Kas Bergmani "hunditund", vaikne ja külm aeg enne koidikut, mil kõige rohkem inimesi sünnib ja sureb, on sulle tuttav?

Mõtled vist hirmu ja üksinduse tunde, aga see poeetiline märksõna seostub mul vastupidisega. Mulle hundid väga meeldivad, seostuvad otse lapsikult vabaduse, julguse, jõu ja truudusega. Ma kohe igatsen neid.
Aga hirmudest ehk "lambatunnist". Küll neid on. Mõnikord õhtul või öösel, vahetult enne magamajäämist, kui oled kaitsetu, võib tulla kabuhirm nagu musta keerisesse kukkumine. Eks tõrjun teda eemale, et kuss-kuss, ole nüüd, küll kuidagi ikka saab. Õige see ei ole, eks hirmud luuravad varjus, ilmutavad ennast mõnes pilgus, otsuses või otsustamatuses. Õnneks saan osa laval lahti lasta.

Oled sa nõus ka armastusest rääkima?

Ega sa vist oota minu mõtisklust armastusest kui sellisest. Ikka see, et mehed minu elus? Endale tundub, et niikaua kui mäletan, olen ma kellessegi või millessegi armunud olnud ja armastanud. Ütlen ausalt, et ei taha konkreetsemaks minna.

Võib-olla näib järgnev sulle kui stseen kuulsast filmist, kus vana ja nõder mees küsib ettesattujatelt ikka kaht sama rutiinset küsimust: "Kui vana sa oled? Ja kui pikk?", aga üks kena inimene tahtis tõesti teada, mis on Kaie Mihkelsoni lemmiklilled. Ja kas ta on õnnelik?

Mu lemmiklilled on saialilled, varsakabjad – jõulised kollased lilled. Tugeva lõhnaga hüatsindid ja lillherned.
Jah, ma olen õnnelik, vähemasti saan mitmelgi korral päevas mõnest lihtsast asjast suure rõõmutunde enda sisse. Tahan öelda, et "õnnelik" ei võrdu tingimata alati "rõõmsaga". Näiteks täna olen kurb ja tunnen end abituna. Ja niisuguseid kordi on ka varem olnud. See ongi elamine. Sellest hoolimata ütlen ikka, et olen õnnelik.
Õnnelik, et ma elan.

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Eesti Naine 2009. aasta märtsis.

Loe ka neid lugusid